Kõik on ju hästi?

Reede hommikul sõitis Suur Vend Lätti korvpallivõistlustele.  Kõrreke oli orkestriga esinemas, minul oli sõbrannadega jutu- ja veinitund ning  Väikevend sai ilma konkurentsi tundmata (ja tõtt-öelda ka minu poolt vahepeal unustatuna) päris mitu head tundi arvutis olla.

Laupäeva hommikul jagasime Väikevennaga siis poistetoa koristamise: tema pani asjad kohale ja korjas kõik pallid ülakorruselt kokku. Mulle tundub, et meil on kodus vist umbes kümme palli ning nendest moodustus all esikuriiuli ees kenake kuhi. Mulle jäi põranda koristamine, kuigi ka Väikevend ise aitas.

Vahepeal lagunes Väikevennal sihtotstarbelise kasutamise käigus ära juba varemgi pisut loksunud vannitoa prill-laud. Õngitsesin kummikindaga potti kukkunud poldi välja ning olin enesehaletsust tulvil. Olin lõpetanud põhjaliku koristamise ja siin ma nüüd olen – sõrmipidi potis, ja prill-laud on katki. Ja mitte niimoodi katki, et keerad ühe kruvi kinni. Vaid kahest kohast ja väga keeruliselt. Siis tuli Kõrreke ja teatas, et tema parandab prill-laua ära. Ja muide parandaski!

Kogu nädalavahetuse kohta sain Suurelt Vennalt  kaks sõnumit. Enam-vähem stiilis jou, kõik korras, räägin siis, kui tulen.

Pühapäeval, kui Väikevend oli sõbra sünnipäeval, käisime Kõrrekesega Pierre’is söömas. Lasin tal endal koha valida. Eduka potiparanduse eest tänutäheks. Õnneks ma muidugi veel ei teadnud, mis ees ootab, muidu ma oleksin juba päeval pisut kokkuhoidlikum olnud.

Õhtul helistas Suur Vend, et tulgu ma nüüd vastu. Ma ei teagi, kuidas seda kõike hinnata. Sest miinuspoolele jäävad vigastatud ranne, meeskondlik suhteline ebaedu (eks nad olid valdavalt n.ö teise ešeloniga väljas ka), kahe kuu kandmise peale põhjalikult lagunenud talvesaapad ning lõplikult kandmiskõlbmatuks tunnistatud korvpallitossud. Plusspoolel aga parima mängija karikas. See ehk kaalub siiski ebaõnnestumised üles?

Peale koduseid tervituspannkooke läksime siis poodi.

Seal kuulsin veel üht-teist. No näiteks, et küpsised said otsa, aga spordijooki jäi üle. Alagrupiga ei vedanud. Toidud olid normaalsed. Änd-uanne ja naike ei kanna enam keegi. Aga Eestil on võimalus alagrupist edasi saada. Toad olid nii külmad, et esimesel öösel ei saanud magadagi. Eesti keele töö on muidu valmis, aga lihtsalt esitamata. Kõige olulisema mängu nad kaotasid nelja punktiga. Treener pani enne viimaseid mänge randmele teibi peale.  Mäng Peterburiga tõsteti ootamatult mitu tundi ettepoole. Aga viimaseks mänguks oli ta nii väsinud, et ainult üks vabavise läks sisse. Ka tema oleks vabalt võinud prill-laua ära parandada, aga ei viitsinud.

Minu elu esimesed džordanid, ütles päevakangelane  poeskäigu kokkuvõtteks väga õrna häälega.

Õnneks sai nende elu esimeste, punaste džordanite eest makstud kahe kolmandiku ulatuses poisi enda jõuluks saadud kinkekaartidega. Ja saabaste osas toetas härra. Ning pika klubidressi raha on mul juba aegsasti kõrvale pandud.

Kui ma hilisõhtul vannituppa läksin ning uks ei tahtnud ettejääva palli tõttu korralikult avaneda, sain väga selgelt aru, et nüüd on Suur Vend tagasi.

Karikas sai kenasti kappi ning homseks kehaliseks randme tõttu vabastus päevikusse. Vanade saabaste tšeki leidsin ka üles.

Kõik olid väga tublid.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s