Turniirist

Suure Venna korvpalliturniir lõppes mõni tund tagasi. Kolm päeva, kuus mängu. Suured korvid – varem mängiti väikestega -, kevadväsimus, ülekeevad emotsioonid, turniirimelu.

See, mis toimub mängude vahepeal, on sama tähtis, kui mängud ise. Olen loobunud näiteks illusioonistist, et kui turniir on kodulinnas ning üks mäng algab kell 10 hommikul ning teine kell 18 õhtul, õnnestub mu pojal leida aega koju frikadellisuppi sööma tulla. No kuidagi ei õnnestu!

Vaja oli näiteks käia sõpradega kõrvalasuvas tivolis. Tivolis osaleti nagu üks mees märkiviskamisvõistluses. Hind kaks eurot. Kui said palli kahe meetri pealt väikesesse korvi, oli auhinnaks roosa plüüšjänes, kui viskasid mööda, sai lohutuseks palli. Terve meeskond viskas in corpore mööda, loomulikult. Käidi burksi söömas. Kohalikus kaubanduskeskuses osales Suur Vend mingi poe reklaammängus mängus, mille mõte jäi mulle hämaraks, kuid kus ta sai auhinnaks karbi asfaldikriite ning mullitaja. Siis sai kaasa elada teistele meeskondadele. Eilse päeva naelaks polnud aga Väikevenna jaoks ei mäng ega ka mitte nänn (mille Suur Vend kenasti väiksemale loovutas), vaid hoopis lugu sellest, kuidas teise kohaliku klubi mängija väikevend, kah kuus aastat vana ning peatne koolipoiss, kukkus pahast kahe tooli vahele ning sai haiget. Aga meie Suur Vend lohutas teda ja andis vahvli. Kodune Väikevend tahtis seda ainuüksi eilsel õhtul kolm korda kuulda.

Turniiripäevadesse jäi ka Meistrite Liiga finaal. Suur Vend sai loa juua tassi kohvi ning vaadata mäng lõpuni. Seda ta ka tegi, Müncheni Bayerni fännisall ümber kaela. Rõõmuhõisete järgi sain aru, et võitis õige meeskond.

Korvpallimängudest – no alguses läks nii kehvasti, et ma otsustasin seda õudust enam mitte vaatama tulla. Tegelikkuses ei pidanud ma enam vastu ning nägin suurepärast mängu ja võitu. Täna samuti – kaotati endast nõrgematele – kuigi, tuleb tunnistada, et tõelises põnevusmängus, ning võideti endast tugevamaid. Praegune vanus on korvpallis muidugi raske. Ning mitte ainult kõrgete korvide pärast. Osad poisid on juba selleks eaks hakanud kõvasti kasvu viskama, meie omadel praegu selliseid pikki pole. Samas viimane mäng oli äge ja kirglik, lisaks lapsevanematele – teate küll, pidevad hüüatused stiilis võta tempot maha! paremalt ning jookse! jõuad! vasakult ning mida õnneks mängijaid ise ilmselt ei kuule, elasid meie omadele kaasa ka teise kohaliku klubi poisid. No tõenäoliselt mitte ainult seetõttu, et omavahel on esimesest klassist arvates vist küll kahekeohaline arv mänge maha peetud, vaid ka seetõttu, et kui meie omade võit parandas ka nende kohta turniiril. Ka seesama võõras vahvliga lohutatud väikevend elas maruliselt kaasa.

Nii et hooaeg lõppes igati positiivselt. Medalit küll seekord ei tulnud, aga nagu ütles Suur Vend elutargalt: Ma ei tahagi sellelt turniirilt medalit, sest muidu on neid liiga palju ja see ei ole üldse nii ilus!.

Mängud olid läbi.Ootasin spordihoone aatriumis oma poega. Kõik teised poisid olid juba päral, minu oma polnud ikka veel garderoobist tulnud.
Kus Suur Vend on, küsisin teistelt poistel.
Ah, ta räägib ikka veel Siimuga!

Siim? Meie meeskonnas pole ju Siimu?

Siim, nagu selgus, oli seesama võõras väikene vend.

Turniir oli meeleolukas ja lõppes hästi.

Väikvend oli täna koos Vanaemaga puhunud mulle, joonistanud kriitidega hävitaja ning ootab nüüd kärsitult, millal ma hakkan temaga Kirjut koera tegema.

Mitte keegi teine peale minu ja sinu ei tohi siis kööki tulla! Ilmselt ei tule kah, sest Kõrreke loeb oma toas, kuid Suur Vend jäi telekat vaadates magama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s