Eriline tavaline päev

Hommik algas maailma meeldivamal moel, kohvilõhna oli juba tükk aega enne tunda, kui nad mind üles laulma tulid. Koogil oli põlemas kunagisest piraadipeost jäänud temaatilised küünlad. Tore!

Siis tuli tavaline: kaheksast üheksani lapsevanem, üheksast kaheni tunnid, kahest kolmeni koosolek, poole neljast poole viieni Suure Venna arenguvestlus, siis Mamma kassi toitmine ja poeskäik. Poekott kodus maha, trennikott peale. Tunnike ujumist ja vesivõimlust oli hädatarvilik! Kõrrekese ammutellitud ja kauaoodatud saapad pakiautomaadist ära tuua. Kodus, õhtust süües, kontrollida Väikevenna õppimist. Kirja kõik see, mis ma Mammale homme haiglasse pean viima.

No ja siis lugesime Väikevennaga kordamööda üksteisele ette kohustuslikku kirjandust ja Hulkur Rasmust.

Laste, nii omade kui võõraste, joonistatud kaardid ja kallistused on muidugi puhas rõõm. Mitmest vaasitäiest nartsissidest, roosidest ja gerberatest rääkimata. (Ehkki hinnata oskavad seda vist küll enim need, kes on oma elu esimese kolmandiku jooksul saanud sünnipäevaks ainult alpikanne.)

Aga kokkuvõttes on see rõõm mu kuidagi ära väsitanud. Vanust, teate, kah juba omajagu!