Isegi mina loen mõnikord raamatuid!

Nii harva kui seda ka viimastel aastatel ette tuleb. Aga seekord ma väga lootsin, et jõulupakis on raamatupoe kinkekaardid – ja olid ka! –  ning läksin joonelt teisel pühal ning ostsin endale Ingmar Bergmani ning Tove Janssoni elulood.

ingmar-bergman-armastus-seks-ja-truudusetusEsimesena võtsin ette IB – ehk seetõttu, et lugesin ise Laterna magicat varasemas eas kui Muumitrolli. Esimese filmina olin juba näinud kesktelevisioonist Sügissonaati ning käinud ka Mammaga kinos Fannyt ja Alexandrit vaatamas. Raamat vaimustas mind ehk filmidest rohkemgi. Õigupoolest vaimustas on isegi liiga vähe öeldud. Missugune elu! Missugune mees!

Selle raamatu juures oleks pidanud mind tegema ettevaatlikuks juba alapealkiri – Armastus, seks ja truudusetus. Mitte et see IB elu kohta kuidagi sobimatu oleks, aga jah, just sellele kõik need kolm ja poolsada lehekülge keskendusidki. Seejuures kirjanikuga keeldusid vestlemast kõik veel elus olevad prouad ning seitse last üheksast.

Filmidest õigupoolest ei räägitudki. Kes, kellega, millal ja kus, keda peteti ja mis järjekorras. No ma ei tea. Või teisalt – eks ma siis mõtlesin kaasa. Ja faktidele on ju õigupoolest raske vastu ka vaielda. Näiteks:

IB ja Ingrid von Rosen, kes oli abielus krahv Jan-Carl von Roseniga, kohtusid 1957. aasta hilissügisel, aga võib-olla ka mitu aastat varem. Sõprus kasvas üle intiimsuhteks ja naine jäi üpris varsti rasedaks. Samal ajal kohtus Bergman niisiis abielus Käbi Lareteiga, sellal kui kestis veel tema suhe Bibi Anderssoniga, ja formaalselt oli ta siis veel ka Gun Bergmaniga abielus. 

Raske elu!

Ning paratamatult tekitas vastakaid tundeid ka kogu selle seksi ja armastuse ja truudusetusega kaasnenud maha jäänud laste teema. Seda enam, et mees ise elas ju läbi oma filmide ja vist veel rohkem oma raamatute kaudu ikka ja uuesti omaenda lapsepõlveaegu läbi.

Kõige selle peale meenus ka HH sissekanne Gudrunist, Heinrichi tütrest. Mehest, kes oli ideaalne pereisa, vähemasti oma tütre jaoks, kuid ajaloolises plaanis õudne inimene.

Tjah, kelle asi see siis õigupoolest on neid hinnanguid anda, kui mitte oma laste – ainsad inimesed, kelle jaoks vanem on see üks ja ainus ja asendamatu.

Aga IB filmide või nende tausta või muu sellise kohta – välja arvatud siis armulood – seda raamatut lugedes küll teada ei saa. Isegi fotosid on vaid kümmekond kogu raamatu peale.

proov_tove.inddAga Tove Janssoni raamat oli tõeline gurmee. Suurepärane kunstnik ja kirjanik ja inimene – ning fantastiliselt hästi kirja pandud lugu.

Muumitrolle lugesin ma alles gümnaasiumi-eas. Ja sellest sai hoobilt üks mu suuri lemmikuid.

Kusjuures selles elulooraamatus oli mitmel puhul toodud välja just neidsamu tsitaate, mida ma isegi omal ajal välja kirjutasin ja oluliseks pidasin. Selline armas ja isiklik viibe, kas pole. (Aga lõpuks – eks nende pärast ju millesti üleüldse vaimustutakse.)

Tove ise pidas ennast ennekõike maalikunstnikuks. Kogu pere tegeles neil kunstiga – kujurist isa, kellest sai Muumipapa, kogu perekonda vaikselt ja armastusega kooshoidev ema – loomulikult Mamma. Tove ise on peidus nii Muumitrollis kui salamahti ka Tutsiku ja Lipsiku paarisrakendis Tutsikuna. Ja noh, nii edasi. Kihlatu, armastatu, elukaaslane – kõik nad on eri tegelastena muumilugudes olemas. Huvitav on muide, et soomlasteni jõudis soomerootsi päritolu Tove alles siis, kui ta oli mujal, näiteks Inglismaal kuulsaks saanud. Ning et Soome vasakpoolsed pidasid muumisid liigselt kodanlikeks.

Väga meeldiv lugemine, minusugusele kohandunud kodanlasele täpselt paras. Palju kauneid maale ja fotosid. Ning intensiivne soov lugeda veelkord üle nii muumilood kui ka Janssoni täiskasvanutele mõeldud raamatud. Ja siis veel minna ja vaadata Soome Arhitektuurimuuseumis  suurt muumimaja.

Järgmisel koolivaheajal loen jälle!

Alguse asjad

Eile koolis pidi Väikevend rääkima klassikaaslastele ja õpetajale oma koolivaheajast.

Ta oli vaheajaga väga rahul. Isa ju käis! Mõelda vaid, otse vaheaja lõpul ning peaaegu kolm päeva. Siis said õde ja ema oma tubadele uued uksed! Väikevend paigaldas  (ning isa abistas teda pisut).

Ka ülejäänud perekonnaliikmeil pole põhjust nurisemiseks.

Suur Vend käis trennis ja sõi. Tal on alati mingi kindel toit, mis peab tingimata kodus olema (ja kui ei ole, nendib ta märtrihäälel, et midagi pole kodus süüa, isegi kui külmkapp on muud toitu täis.) Selleks toiduks on varasemalt olnud näiteks šokolaadimüsli, röstsai nutellaga, aga nüüd, kiire kasvu perioodil, kõlbavad vaid munad ja peekon. Ta võib neid endale praadida ka mitu korda päevas ning musta leiba kulub ka kõrvale.

Muidu sõltub tema meeleolu täielikult sellest, kuidas trennis läks, eile näiteks lükkas ta õhtul lund, aitas mul nõudepesumasinat tühjendada, oli Väikevennaga kannatlik ning ütles mulle empsuswagi asemel emme. Jah, oli treenerilt saanud  kiita vasaku käega põrgatamise eest (ka pealevise oli tabanud) ning saanud sisse üheksa vabaviset kümnest. Rohkem polegi tarvis, et kodus oleks ideaalne teismeline! (Kahjuks kõigil päevadel pole tabavusprotsent nii suurepärane.)

Kõrreke saab läätsed silma juba mõne minutiga. Sünnipäevarahade eest ostsis ta endale e-lugeri ning nüüd tutvustab mulle olemasolevaid e-raamatuid, näiteks Frenchi ja Kolulu esimest osa, mida teadupärast paberist kujul ju enam müügil pole. (No ma ju peaks selle talle ikkagi ostma, kuna tänu talle olen ma nüüd raamatupoes taas kuldklient – ja ta lubas lugerit koos F & K -ga ka mulle laenuks anda.) Vaheaja viimasel päeval harjutas ta flööti – otsekui fanfaariheli teatamaks, et pidu on nüüd läbi.

Koos Kõrrekesega käisin kinos vaatamas Poisipõlve ja see oli üks suurepärane vaatamine. Kui palju äratundmist! Tean, et filmile on ette heidetud, et seal eriti midagi ei juhtu. Mu meelest selle midagi juhtumisega ongi inimesed liiga ärahellitatud. Filmi pea kolm tundi läksid uskumatult kiiresti. Ning lõpp muutis kuidagi tundeliseks ja melanhoolseks – nagu ikka, kui oled näinud midagi eepilist, ja siis see ära lõppeb. Või ka emad sõnad, kui ta võttis oma elu kokku ning nentis, et ootas kõigelt justkui midagi enamat. Kõrrekesele meeldisid muidugi ootuspäraselt just need õe-venna omavaheliste suhete kohad. (Ja no nunnu poiss oli ju muidugi ka!)

Mina sain jõuluks raamatupoe kinkekaardid ning vahetasin need Tove Janssoni ning Ingmar Bergmani elulugude vastu. Esimene raamat meeldis mulle ülimal määral. Teine ei meeldinud mulle üldse. Aga ma sain tõesti vaheajal magada ja lugeda ning olen rahul. Seda enam, et vanaaasta õhtul valatud õnn võttis väga selgelt kontsakinga kuju. Vähemalt paar uusi kingi peaks olema kindel!

Aasta meeleolukat jätku!