Isadepäevast. Lihtsalt

Tänavu oli viies sügis, kui oma isale koogi asemel küünla viisin. Lasteaias sedakorda pidu polnud. Õnneks. Ja eelkoolis meisterdatud kaardi andis Väikevend isiklikult oma papsile eile üle. Nii et perekondlikus plaanis oli olusid arvesse võttes kõik absoluutselt rahulik.

Nii rahulik, nagu muidugi saab olla päev, mil Väikevennal olid elu esimesed jalkavõistlused. Tulemus: medal ja marraskil põlv. (Olgu täpsustuseks öeldud, et kui välja jätta kulla võitnud narvakad, saidki kõik ülejäänud lihtsalt medalid.) Meie Suure Vennaga elasime kaasa.

Aga, nagu lubatud, siis isadepäevast. Kunagi mitmeid aastaid tagasi andis üks vanema põlvkonna vaimulik intervjuu. Ta ütles, et nõuanne, mille tema isa talle andis – see nõuanne peab siis tänaseks olema nii saja aasta tagune – see nõunanne oli mitte kurameerida tütarlapsega, kellega pole plaanis abielluda. Tänane nõuanne oleks siis ehk mitte teha lapsi naisega, kellega pole plaanis lapsi üheskoos suureks kasvatada?

Ah, mis siin ikka. Elu on ebaõiglane. Nõnda arvas kahtlemata Väikevend, kui ta mind trennist tagasi oodates oli meisterdanud plakati loosungiga Süia! Kahjuks sai plakatist enne, kui ma pilti teha jõudsin, Hiiremaa raha.

Advertisements

8 thoughts on “Isadepäevast. Lihtsalt

  1. Paula ütles:

    Iibis, hea! Vastavalt Sinu soovitusele käitudes jääksid pooled või isegi kolmveerandid lapsed sootuks sündimata.
    Pealegi, me saame ju hakkama ja tegelikult ei kahetse midagi 🙂
    Ma ikka vahest lohutan, et ehk sünnib ta järgmises elus selle elu tegude eest prusakana 🙂

  2. ööbik ütles:

    ega sa ikka nii üksi selle asja taga ole.

  3. iibis ütles:

    Jutt läheb kuidagi väga isiklikuks. Ma pidasin silmas lihtsalt üldist põhimõtet, ideaali. Täiuslikkust kohtab tegelikult vaid jehoovatunnistajate “Vahitornis” ning pereajakirjades.

    Kuigi, vaevalt, et ühe prussaka jaoks prussakaks-olemine mingi eriline tragöödia on, ma parema meelega siiski kedagi prussakas ei sooviks.

    See, et ma “nii üksi selle asja taga ei ole” kipub mõnel pikal päeval või ööl millegipärast ununema. Katsun meeles pidada!

  4. anonyymne AK ütles:

    Selles yhendatud maailmas oleme kõike vägagi yksi, kuigi teisalt ei ole ka “pisikesed vilkuvad altarid” mille valgel kõik inimesed õhtuid veedavad, on meie truudeks kaaslasteks ja parimateks sõpradeks.

    • iibis ütles:

      Arnold, kas tõesti sina?!

      Vrdl: “Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul.”

      (http://www.ohtuleht.ee/124558)

  5. anonyymne AK ütles:

    Kodanik Iibis – see on täiesti kohatu võrdlus. Istute siin õhtust õhtusse ja suhtlete oma arvutiga, aga unustate, et see on just tekkinud viimase kahekymne no ehk kolmekümne-neljakümne aasta jooksul 🙂

  6. anonyymne AK ütles:

    PS. Muuseas, kuidas Teie blogis teksti sisse mõttekriipsu tekitada?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s