Lind surnutele ja teisi valitud hetki

Esmaspäeva hommikul hakkas Väikevend jonnima. Kui ta jonnimise lõpetas, lõhkus ta – päris kogemata, ausõna! – WC kraanikausi äravoolutoru. Kusjuures minu vanemliku ebapädevuse märgina sai ta pahandada rohkem viimase eest…

Töö juurde sõites lülitasin käima raadio – sääl laulis parasjagu Morrisey Every Day Is Like Sunday Jah, nii ongi. Kõik sõltub ainult, millised on pühapäevad.

Õhtul oli Väikevend ülitubli – nagu sageli peale suuremat jonni ning jooksis mulle eelkoolist tulles vastu, hõise suul. Hõise kõlas: Emme me tegime surnutele linnu!

Teisipäeva alustas jonnimisega üks suurematest lastest. Ta tegi seda põhjalikult.

Tööl oli ette näha pikka päeva, nii et Mamma võttis Väikevenna peale lasteaeda enda juurde. Suur Vend aitas õhtul talverehvid autole peale tõsta.

Kolmapäeval ei juhtunud muud, kui selgus, et Tähtis Koosolek oli samal ajal, kui mul rehvivahetus. Väikevennal oli jalkas viimane trenn väljas.

Neljapäeval jooksin töölt koolitusele (ise vabatahtlikult läksin, sest teema oli huvitav.) Õhtul käisime Kõrrekesega teatris ja nautisime õhtut barokkooperit kuulates-vaadates. Koju minnes selgus, et Vanaemal polnud õnnestunud Väikevenda magama panna.

Reede hommikul leidsin meilboksist mitu kirja, millele oleks pidanud juba mitu päeva tagasi vastama. Töölt ruttasin taas koolitusele.

Õhtul võtsin poisi lasteaiast ja läksime basseini (olin nii väsinud, et peaaegu et lootsin, et ta ei viitsi ehk tulla…)

Spordiklubis arutles Väikevend teemal, kui vargakindel see koht õigupoolest on. Talle nimelt tunduvat, et teda on mitu korda tahetud juba ära röövida.

Väikevend, kui nad sind röövivad, siis räägi lihtsalt sama palju kui tavaliselt, ja ära karda, küll nad toovad su varsti tagasi.

Väikevend lubas entusiastlikult veel rohkem rääkida kui tavaliselt. (Paras lapseröövlitele!)

Kedagi ei röövitud. Kõrreke jõudis koju meiega ühel ajal – selgus, et tal oli orkestriga mingi esinemine olnud. (See oli tal meelest läinud, aga õnneks on tal klassiõe näol sõbranna, kes ei unusta kunagi midagi!)

Reedeõhtune idüll lõppes aga parasjagu kojusaabumisega ära, sest kodus oli Suur Vend, kes oli trennist tulles rattaga kukkunud – põhjuseks üleskaevatud valgustamata kodutänav – ning demonstreeris paistes ja valutavat peopesa.

Seega poekotid lahti pakkida, pesumasin tööle – no kõik seljasolnud riided olid ju poriseks saanud, jopest sokkideni – ja traumapunkti.

Emme, sa oled kuidagi kurb, nentis mu poeg, kui me röntgenipildi tulemust ootasime.

Tead, üldiselt ma vist eelistaksin tõepoolest oma reedeõhtut teisiti veeta, kui arstikabineti ukse taga oodates.

Mulle jälle meeldib sinuga kahekesi olla. Ja üldse, eile ma pidin üksi Kättemaksukontorit vaatama.

No aga tavaliselt te õega muudkui vaidlete!

Aga ilma temata on palju igavam. (Kui kellelegi veel eilne osa lubamatult igav tundus, võite süüdistada vabalt Kõrrekest, kes lubamatul ajal, s.t neljapäeva õhtul, teatrisse läks.)

Luu oli terve, aga käsi oli põrutada saanud kahenädalase trennikeelu jagu.

Niisiis veel sõit valveapteeki ja koju.

Kõrreke oli koristanud laua ning nad mõlemad Väikevennaga istusid viksilt ja lahendasid värskest Kumakesest ristsõnu. Väikevend lubas võidetavast rahast osa mulle anda.

Praegu magavad kõik mu lapsukesed õiglast und.

Küünlad põlevad ja surnute lind vaatab neid unistaval ilmel.

Tulge, kallid kadunukesed ja veenduge ise – meil läheb täitsa hästi!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s