Isadepäevast. Lihtsalt

Tänavu oli viies sügis, kui oma isale koogi asemel küünla viisin. Lasteaias sedakorda pidu polnud. Õnneks. Ja eelkoolis meisterdatud kaardi andis Väikevend isiklikult oma papsile eile üle. Nii et perekondlikus plaanis oli olusid arvesse võttes kõik absoluutselt rahulik.

Nii rahulik, nagu muidugi saab olla päev, mil Väikevennal olid elu esimesed jalkavõistlused. Tulemus: medal ja marraskil põlv. (Olgu täpsustuseks öeldud, et kui välja jätta kulla võitnud narvakad, saidki kõik ülejäänud lihtsalt medalid.) Meie Suure Vennaga elasime kaasa.

Aga, nagu lubatud, siis isadepäevast. Kunagi mitmeid aastaid tagasi andis üks vanema põlvkonna vaimulik intervjuu. Ta ütles, et nõuanne, mille tema isa talle andis – see nõuanne peab siis tänaseks olema nii saja aasta tagune – see nõunanne oli mitte kurameerida tütarlapsega, kellega pole plaanis abielluda. Tänane nõuanne oleks siis ehk mitte teha lapsi naisega, kellega pole plaanis lapsi üheskoos suureks kasvatada?

Ah, mis siin ikka. Elu on ebaõiglane. Nõnda arvas kahtlemata Väikevend, kui ta mind trennist tagasi oodates oli meisterdanud plakati loosungiga Süia! Kahjuks sai plakatist enne, kui ma pilti teha jõudsin, Hiiremaa raha.