Harjutusi maailmalõpuks

Võtmaks midagi ette  enne maailmalõppu vägisi kuhjumakippuva tööga, leppisin Vanaemaga aegsasti Väikevenna asjus kokku. Suur Vend pidi minema kaheks päevaks võistlustele. Kujutasin ette vaikset päeva koos tütrega, kumbki meist nohistab vaikselt oma asju teha ja lõunaks valmistame tervislikku toitu  ja nii edasi.

Hommikul ärgates selgus aga, et suuremas osas  majas pole voolu.  Suur Vend tormas abivalmilt minu tuppa, tagavarapirn näpus, kuid kasu sellest paraku polnud.  Järgisin härra poolt telefoni teel antud instruktsioone  ning  peale esimese korgi vahetamist süttis  esikus  tuli.  Suur Vend näitas välja vaimustust, mis poleks saanud olla suurem ka siis, kui oleksin ise tervele majale elektriskeemi joonistanud. Kahjuks sellega mu imepärane asjatundlikkus elektritöödes ka piirdus. Teisi korke ja kaitsmeid tööle ei saanud ning vool oli vaid laste tubades ja esikus.

Kell oli sealmaal, et Suur Vend tuli viia treeneri bussi peale ja Väikevend Vanaema juurde. Autos meenus, et noorsportlane on ununenud söömata. Ostsin talle Mäkist burksi.

Esimeses poes oli ainult kolm sobiva hulga ampritega korki. Teisest ostsin veel kolm. Pärast selgus, et oleks pidanud ikkagi väiksema amprite arvuga võtma. Vahetasin ära kõik sulavate kaitsmetega korgid. Valgust ei tulnud.

Helistasin elektrikule. Elektrik lubas tulla kell kaks. Vahepeal viisime elektrikeetja ülakorrusele’ ning valmistasime Kõrrekesega endile kiirnuudleid. Pärast vaatasin küünlavalgel raamatut kunstiajaloost.

Elektrik tuligi peale poolt kolme. (Olin jõudnud Bütsantsi kunstini.) Vea leidis vist üles, aga parandada ei saanud, sest viga oli plommi all.

Elektrik helistas EE-sse ja selgitas asja. Plommi maha võtta ei lubatud, see-eest lubati uusi elektrikke.
Juba tunni aja pärast tulidki. Kaks tükki. (Vaatasin parasjagu pilte barokk-arhitektuuri kohta.) Elektrikud ütlesid, et nii ebaloogilist elektriskeemi pole nad kusagil varem näinud.  Selgus, et viga oli mõõtjas. Mulle selgitati täpsemalt ka, aga ei jäänud meelde. Igal juhul sain peale Picassot kõigi töömehesaabaste jäetud pori porivaibalt tolmuimejaga ära imeda. See tähendas, et asi sai korda.

Õhtul, kui olin Väikevenna Vanaema juurest hoiult ja Kõrrekese Mamma juurest solfedžotunnist koju toonud helistas mulle elektrik. (Näed siis, mitte ainult minul pole tänase päeva tulemusena elektriku numbrit, vaid neil on kohe minu oma ka!) Ta unustanud näidud võtta.  Panin raamatu kinni – Jackson Pollock on ju täiesti asjakohane teema lõpetuseks ja läksin taaas elektrikapi juurde.

Tundus päris tore panna pesu masinasse ja praeahjust kohupiimavorm välja võtta. Kuigi nüüd ma tean, et lisaks pr Pauksoni soovitusele on lisaks tikkudele, küünaldele ja soolale maailmalõpus ka kiirnuudleid vaja.