Me kõik armastame kohutavalt rääkida!

Mõnikord on mul tunne, et kõige sagedamini tekitab meie peres vaidlusi küsimus, kes kellele vahele segas. Mina räägin alati palju (välja arvatud siis, kui mul on jätke-mind-ometi-rahule-tunne). Mu tütar räägib palju (välja arvatud siis, kuni jõutakse küsimusteni kas-flööt-on-harjutatud  ja kas-tuba-on-korras). Mu suurem poeg räägib palju (välja arvatud juhtumitel, kui vestlus kipub tüürima väljapoole tema enda suurepärast isikut). Väikevend räägib alati palju.

Praegu, kui Väikevend on õppinud lugema nii trüki- kui kirjatähti, on tal muidugi palju uudiseid ka. Näiteks eile, kui kogu perega autos sõitsime, teatas ta toonil, millega edastakse vaid väga tähtsaid uudiseid: Teate, Tartus on ka hotell!

Seedisime uudist mõnda aega. Olime teel surnuaeda, et laste vanaisale sünnipäevaküünal viia. Õhtuses surnuaias muidugi teemadest puudus polnud. Mis saab inimesest peale surma, kas vanaisa on parasjagu kodus, kes saab küünla põlema panna, kuidas surnuaial käitutakse (viimane teema oli eriti südammelähedane Suurele Vennale, kes noomis väiksemat), kas hing on olemas ja kas öine surnuaed on hirmus.

Pärast läksime prantsuse kohvikusse kreppe sööma. Seal sai kõik, mis nädala jooksul südamel, ka ära räägitud. Muuhulgas küsisin, mis oli kõige toredam möödunud nädala jooksul.

Väikevend: kõige toredam oli see, et ma sain kiirnuudleid süüa*.

Kõrreke: kõige toredam oli, et ma sain solfeedžo koduse töö eest kümne.

Suur Vend mõtles kaua. Ta oli olnud ainus laps, kes nende klassis Pan Kleksi oli lugenud. Kui siis lugemikus oli katkend, oli tal teistele lastud raamatust rääkida. (Ma ei öelnud seda, et sinna võeti ainult A-tähega algavaid poisse, et teised ennast halvasti ei tunneks – ta on nimelt oma klassi ainus poiss, kes oleks kvalifitseerunud.) Mitu toredat asja on veel ees – laupäeval ühe parima sõbra sünnipäev, pühapäeval võistlused.

Mõned asjad olid jamasti ka – näiteks tegi korvpallis trenni asendustreener, kelle võtete arsenali kuulus kaotajameeskonna kätekõverdustele saatmine, poiste joogipausile mittelubamine ning ühe poisi, kes talle vastu vaidles, trennist minema saatmine. (Kuigi üldfüüsilist tegi ta hästi, oli Suur Vend õiglane.) Reedeses trennis oli ta andnud poistele harjutuse, mis ühele semule meeldinud polnud. Treener oli seepeale öelnud: kujuta ette, et kuskil on samasugune poiss, kes teeb seda harjutust kolm korda.

Siis võttis sõna Suur Vend. Kujuta ette, et kuskil on samasugune poiss ja tal on trennis joogipausid!

Kõige toredam oli sel nädalal see, et ma seda talle öelda julgesin!

Juttu jätkus loomulikult kauemaks.

*Tavaliselt need meil tõesti menüüsse ei kuulu, aga kui elektrik pidi tulema ning katkise voolumõõtja ära vahetama, siis oli see ainus toit, mille enne jõudis valmis teha.

Advertisements

One thought on “Me kõik armastame kohutavalt rääkida!

  1. helle ütles:

    Mõnus sisekliima!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s