Südamlikud kõnelused pojaga

Suure poisi viisin siis öösel bussi peale. Või no mis öö see enam, pool viis kodust sõitma hakates paistis raudtee kohal roosatav hommik ja linnud karjusid laulsid täiest kõrist.  Laps istus treeneri väikesesse bussi – toonitud klaaside tõttu ei saanud isegi õigupoolest talle lehvitada – ja läinud nad olidki.

Hommikul, kui ise tööle kiirustasin, helistasin korraks – olid juba laeva peal. Õhtupoole, mõtlesin, räägin pikemalt.

Kuidas sul on läinud?

Hästi.

Kas teil täna ka juba mänge on?

Ei.

Kas sa söönud ikka oled?

Jah.

Kas sa issiga oled juba rääkinud?

Jah.

Tahad veel millestki rääkida?

Ei.

Koolikatsetel kolm aastat tagasi iseloomustas Kõrrekese klassijuhataja, kellele poiss toona numbrite ja tähtede tundmist demonstreerima sattus, poissi kui tõelist Eesti meest. Nii see vist on, jah.

Mis siin ikka pikalt rääkida.

Advertisements

3 thoughts on “Südamlikud kõnelused pojaga

  1. helle ütles:

    Minu vanaema ütles, et lapse vastus on ” ei tea” !

  2. Sille ütles:

    Minu mõlemad poisid on samasugused. Telefonis nendega rääkida on tõeline piin. 🙂

  3. iibis ütles:

    See-eest täna helistas ise. Teatas, et võitsid kaks mängu ja võitsid alagrupi. Ta viskas kahe mängu peale üle viiekümne (pean härralt, kel õnnestus noorsportlase etteasteid ka näha, ikka üle küsima) punkti ja sai treenerilt parima kaitsja auhinna nokatsi ja šoksi näol. Praegu olevat diskol ja homme hommikul on poolfinaal.

    Nii et tõesti, ehk polnudki eile millestki rääkida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s