Sõpruse proovilepanek

Meie koolipoiss sai hiljaegu oma lastekodu-nimekaimult kutse. Kevadpeole. Ega ma – kui ma nüüd aus olen – väga sõita poleks viitsinud. Töönädala lõpul seitsekümmend kilomeetrit ühe otsa kohta – ja vähe sellest, samal päeval ka Kõrrekese klassiõhtu esinemistega vanematele.

Aga sõitmata jätta, teiselt poolt, polnud ju kah võimalik. Terve etenduse alguse otsis poisi pilk meid pealtvaatajate hulgast. Lehvitasin talle vaikselt, ning laps võis rahulikult esineda, teades, et ka teda on vaatama tuldud. Ilus pikk laul oli, mida ta tõesti kenasti laulis ja kogu kava – mis oli üles ehitatud laevareisi ja eri riikide laulude-tantsude-naljade peale, pälvis Lõvipoisi kõige siirama huvi ja heakskiidu.  Rääksime natuke juttu, nii lapse, tema õpetaja kui ka lastekodu juhatajaga. Poisid suhtlesid omavahel ja nagu alati, oli Lõvipoiss sealt koju sõites täis hulkurrasmuslikku idealismi. Et kutsume ta külla suvel kohe pikemaks ja. Eks näis. Eks me ikka kutsume vist ka, aga pigem lühikeseks ajaks ja kaks korda.

Kuna lastekodupidu algas suhteliselt vara ning Kõrrekese oma jälle hilja, siis jõudsin vähemalt osaliselt ka teisele peole. Kõrrekese esinemist olid tunnistamas kaks vanaema ja Väikevend. Muusikaõpetajast Mamma, kes on üldiselt pigem kriitiline, jäi rahule, ja see rääkis iseenda eest. Pärast jagas õpetaja vanematele tagasi ümbrikud, kus olid sees meie mõtted lapse kooli minnes.

Kõik mu hirmud, et kuidas ja kas, on osutunud asjatuks, vähemalt seni. Kojutuleku asemel võttis laps peale klassiõhtut ratta ja sõitis sõpradega staadionile.  Ilus kevadõhtu, ilus elu – justkui Bulleby lastes.

Eks järgmisel nädalal jõuab jälle. Teha eksameid ja esineda ja võtta ennast veel kokku. Maailmalõppu õnneks ei tulnud – muidu oleks meil Piraadifilm ju parasjagu pooleli jäänud ja Väike Nicolas täitsa vaatamata. (Mulle tegelikult kohutavalt meeldis üks kuskilt kuuldud intervjuu, kus Meerikamaa proua vastas maailmalõpu  kohta, et ega ta ei üldiselt ei usu, aga arvete maksmisega igaks juhuks ootab. Tjah, mine tea, mis see siis viimsel päeval kasulikum olekski, kas ausalt makstud arve või teatud hoolimatus hõbeseeklite küsimuses…)

Aga Väikest Nicolas´d minge vaatama! Ma ei usu, et teda eriti kauaks veel kinos on, sest lisaks meile oli saalis veel üks üliarmas väike poiss hiiglasliku plõksumaisituutuga. Ainuüksi juba need interjöörid ja atmosfäär!

Natuke kurb film oli ka. See, kuidas ema tundis end koduperenaisena nii väärtusetuna ja püüdis nii hirmsasti olla ilusam, haritum ja osavam. Ja kuidas see kõik muidugi totaalselt läbi kukkus.

Arved maksta on kõigil. Kuna ja kelle poolt nad lõplikult sisse nõutakse, jäi sedakorda veel lahtiseks.

Väikevenna auks tuleb öelda, et ta astus sõbra kaitseks kirglikult ja tarmukalt välja. Paraku, kõrgemate jõudude (nt ema hügieeniargumendid) vastu siiski ei saa

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s