Kirejate kukkede vajalikkusest

“Vaadake! Meile toodi kukk! Ja kui uhke veel!”  kaagutasid kanad läbisegi. “Oli ka aeg, Pettson. Just seda meil vaja oligi!”

Findus põrnitses neid pahuralt.

Mismoodi vaja? Kukke nüüd kellelegi vaja! Minul näiteks pole veel ilmaski mingit kukke vaja läinud.” (Nordquist “Pettson ja kireja kukk” )

Üldiselt, olen ma tähele pannud, sarnaneb Pettsoni ja Finduse lembus usulise fanatismiga. Kord näiteks sattusin filmipoodi koos ühe vanaemaga, kes oma neljasele lapselapsele filmi otsis. Müüjaks oli ilmselgelt lasteteemaga mitte eriti kursis olev noormees. Soovitasin siis omalt poolt – loodan et siiski emotsioone viisakal määral vaka all hoides – mõnda Pettsoni ja Finduse filmi.  Ja kui siis proua tõepoolest Kassi ja vanamehe aastaga lahkus, ohkasin õnnelikult, justkui jehoovatunnistaja, kellel on õnnestunud leida mõni vastne Vahitorni-huviline.

Õnneks on omad lapsed – mulle vähemalt tundub – kõik kah samat usku. Aga vot see viimane, Pettson ja kireja kukk, ei anna kuidagi rahu. Sest mis sai ikkagi kukest?

Kunagi ammuammuammu käsisme emaga teatris vaatamas Undi lavastatud Mrožeki Tangot. Seal ronis üks tegelane, keda mängis mu meelest Anne Reemann, kappi, ja välja sealt enam ei tulnudki.

Kireja kukk lendas minema, olles kanade sõnutsi nendega enne küll väga südamlikult hüvasti jätnud. (Sest kuked on väga uhke loomuga ja nemad ei duskiteeri.)

Feministi unistus. Tuuakse kukk, jäävad maha õnnistatud olekus kanad ning kukk lendab minema ning kedagi enam oma kiremisega ei tüüta.