Õunapuuõitest, rüütlist ja printsessist

Täna tabas mind aias muru niites ehmatus: õunapuu on juba ära õitsenud! Hirmus lugu. Hirmus mitte muidugi õunapuuga, vaid iseenda mõtetega – õunapuu ju peabki õitsema ja siis hakkama õunu külge kasvatama.

Nagu lapsedki, kes ei jää igaveseks õndsalt neljaseks – kuigi jäävad alatiseks just sellistena meelde. Võrkkiik kahe neljasega, kellest üks on oma sõnutsi rüütel ja teine printsess – see on midagi niisugust, mil tajud maailmaasjade suurepärast korraldust omaenese aias (kus õunapuud on just õitsemise lõpetanud).

Naabritüdruk – tema see printsess oligi – tahtis ka muru niita. Mul oli täna kõige tavalisem, mehaaniline niiduk  ja lasin siis preilil proovida. Ega ta muidugi ei jõudnud seda lükata.  Rüütel seevastu jaksas natuke lükata küll.

Printsess oli siis pisut kurb.

See on ehk sellepärast, et Väikevend käib lasteiaias judotrennis, pakkusin.

Jaa, ja ma käin veel jalgpallis ka! uhkustas rüütel Väikevend.

Printsess teatas, et tema käib balletis (no loomulikult!) ja oli hiljaaegu väänanud välja jalaluu. Sellepärast ei tohi ta sellist harjutust praegu teha (ta näitas meile, millist just), küll aga peab ta  praegu tingimata harjutama. Rüütel ei osanud peente pas´de peale muidugi midagi kosta.

Aga balletiõpetaja käskis mul külas olles võrkkiiges ka kiiguda, hüüdis printsess ja sukeldus võrkkiike.

Printsessil tuleb varsti sünnipäev – postkastis oli paar päeva tagasi ümbrik kutsega, adressaadiks lugupeetud Väikevend. Sellest ajast peale on meil muidugi pidevalt olnud arutelusid, mida ühele printsessile kinkida. Mõni barbi näiteks, arvas Väikevend elutargalt. Küsisin täna siis peatselt sünnipäevalapselt endalt. Kas poni, Littlest Pet Shop või barbi, arvas ka hallides dressipükstes printsess nöörredelil kiikudes (ka seda tulevat balleti tarbeks kindlasti teha!) ise. Nojah, eks ükskord ole ikka esimene kord.*

Kel pool üheksa tuleb printsessi suurem vend talle järele. Mina olin juba tükk aega tagasi sääskede eest tuppa tulnud.

Homme mul ka ei ole õhtul balletti, hõikab printsess veel väravalt ja võtab oma tõukeratta, et sõita kaks maja edasi.

 

*Minul, ma mõtlen. Roosat plastmassi osta. Kõrrekesega oleme kuidagi ilma hakkama saanud. Paar kingitud barbit oli lapsel küll olemas, aga roosadest helesinise lakaga puudlitest ja ponidest oleme suutnud hoiduda. (Loodetavasti pole laps sellest elukestvat traumat saanud.)