Südamlikud kõnelused pojaga

Suure poisi viisin siis öösel bussi peale. Või no mis öö see enam, pool viis kodust sõitma hakates paistis raudtee kohal roosatav hommik ja linnud karjusid laulsid täiest kõrist.  Laps istus treeneri väikesesse bussi – toonitud klaaside tõttu ei saanud isegi õigupoolest talle lehvitada – ja läinud nad olidki.

Hommikul, kui ise tööle kiirustasin, helistasin korraks – olid juba laeva peal. Õhtupoole, mõtlesin, räägin pikemalt.

Kuidas sul on läinud?

Hästi.

Kas teil täna ka juba mänge on?

Ei.

Kas sa söönud ikka oled?

Jah.

Kas sa issiga oled juba rääkinud?

Jah.

Tahad veel millestki rääkida?

Ei.

Koolikatsetel kolm aastat tagasi iseloomustas Kõrrekese klassijuhataja, kellele poiss toona numbrite ja tähtede tundmist demonstreerima sattus, poissi kui tõelist Eesti meest. Nii see vist on, jah.

Mis siin ikka pikalt rääkida.