Jõehobu, roomlased, ämblik ja teised kollid

Hommikul on ikka põnev oma unenägusid jagada. Nii ärkas Väikevend täna erakordselt reipalt ning teatas, et oli näinud väga ilusat und.

Roomlased võtsid mu vangi, aga ma pääsesin välja!

Tõesti ilus. Vähemalt ei kannata välja mingit võrdlust minu unenäoga: ma nägin nimelt paar ööd tagasi, et mängisin lastega peitust ja muutusin jõehobuks, et mind üles ei leitaks.

Pärast seda unenägu olen külastanud spordiklubi iga päev, ausõna! Kuigi lastele, vähemalt poistele, tundus unenägu väga äge.

Hommikul lasteaeda jõudes oli Väikevend ülimalt rõõmus. Nimelt oli terveks saanud tema sõber S, kes oli tükk aega haige.

(Ma loodan, et ta ei ole ära surnud, muretses Väikevend juba vahepeal.)

Päevad mööduvad ülehelikiirusel.

Toimekuses on raske võistelda Kõrrekesega, kes käis täna koolis, trennis ning läks kella seitsmeks õhtul kooli orkestriproovi – ta pole veel nimelt otsustanud, kas läheb suvel laulupeole koori või orkestriga. Aga ka ülejäänud pere annab endast parima. Eile lõpetasime Suure Vennaga matemaatika kell pool kümme, ja siis tuli veel inglise keel, täna oleme kella üheksaks juba peaaegu mäel (ainult luuletus Valge kassi aasta tuli veel puhtalt ümber kirjutada).

Väikevend vaatas õhtul enne magamaminekut magamistoas olevaid mänguasju – viimased peavad ju argipäeviti temata läbi ajama.

Hoobilt vormus väike temaatiline näitemäng, Väikevend esitamas ilmekalt kõiki rolle.

Väikevend mänguasjadele: Mis te magate siin kogu aeg?! Kas te ei pannud tähele, et vahepeal oli päev?

Mänguasjad: Ei pannud! Üks rüütel pani, aga tema suri ära!

Väikevend: Kuidas ta siis suri?

Mänguasjad: Sai kolli käest hammustada!

Väikevend: Ahah!

Unelaulu ajal kostis tualettruumi ukse juurest läbilõikav kiljatus. (Näedsa, Kõrreke ka orkestriproovist koju jõudnud!)

Laest laskus alla võrku kuduv ämblik.

Igavuse üle oleks küll patt kurta.