Arvo ja Olavi kirjad

Selle-raamatu-pean-ma-saama!-tunnet polnud minus ammu enam tekkinud. Aga kui ma lugesin ajalehest Kirjadest vennale, ei saanud ma enne rahu, kui raamat mul kotis oli. Ja sealt edasi ei saanud rahu enne, kui see läbi sai loetud.

Hea raamat oli on selline mittemidagiütlev hinnang. Kirjad ise olid muidugi absoluutselt fantastilised, seda igas mõttes. (Eks see õdede-vendade teema on minu jaoks seda juba olemuslikult.)

Aga veel enne, kui raamat poole pealgi, tuli igasuguseid mõtteid. Noh, kasvõi see nõukogude-vastaste väljaannete lugu iseenesest. Ma saan muidugi aru, et võrdlus on kohati suisa pühadustteotav, aga mulle meenus Rooside sõda Kalle Blomkvistist, kus oli samuti eesmärk valmistada võimalikult palju salajasi pabereid, et vastasel oleks midagi sisse vehkida. Selline mäng siis.

Sisuliselt võrdlus muidugi ei kanna. Loomulikult ma saan aru, et kui kedagi poleks olnud sirge seljaga ja ausalt dissidendiasja ajamas, poleks ka taasisieseisvumine, vähemalt nii rahulikult ja veretult ja niisuguse iseenesestmõistetavusega toimunud.

Aga samas oli kuidagi ääretult kahju Arvo naisest, kellest kirjades palju juttu. Vaevalt kahekümnene, kui teadlik sai olla see valik saada n.ö dekabristi naiseks. Ja tegelikult – kui suur majanduslik koorem (emotsionaalsest rääkimata) võis olla see pidev pakkide saatmine, ajakirjanduse ja raamatute tellimine, külaskäigud vangilaagritesse, rääkimata sellest, et kogu kodune olme ja väike laps oli ju samuti naise õlul. (Ning kõige selle juures teeb Arvo oma naisele veel etteheiteid, et too külaskäigu ajal soovitud kirjandusnimestiku ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasi. ) Loomulikult, kui vaadata fotosid, siis saad aru – millal pole siis fanaatilise pilguga pikajuukselised mehed naistele meeldinud.

Üldse on mul tunne, et olen saanud Elult selle aasta jooksul võrdlematult rohkem kui pea kogu eelneva eksisteerimise jooksul kokku. Eelnev oli kuidagi sile ja suhteliselt siiski lakutud, liialt kirjanduslik, kõik tugines loetule-kuuldule; nüüdne aga on tõeline tunnetamine/tundmine omal nahal; elu on astunud tõeliselt kahe jalaga näkku (ole vaid mees ja pea vastu! kui näed ses mõtet)). Vahemärkusena: nüüd mõistan ka täielikumalt, milline või mis on abielu – kah suurepärane kogemus, elu ise, mitte ettekujutus sellest, nüüd, distantsilt, saab sest palju paremini aru ning lõppegu ta minu puhul millega lõpeb, aga igaljuhul sealtmaalt algas minu jaoks tõeline Elu. (lk 22)

Aga kõigist valikutest ja nende tagamaadest endale aru andes soovid ikka, et oma tütar ühel kenal päeval leiaks endale pigem mõne rahuliku olavi, mitte fanaatikupilguga arvo.

Mamma juubelil

Sugulasi on ikka tore näha.

Saab kuulda komplimente. (Iibis, sa näed tõesti ilus välja. Vanasti nagu polnud…*)

Näha tädisid, kellel on kõigi laste jaoks kotis komm, kusjuures mina kvalifitseerun! (NB! Lapseks!)

Kuulda onusid oma tuntud headuses: S, sinu toidud on ikka kõige maitsvamad.

Müksab oma prouale külge: Ja miks sina niimoodi süüa ei tee?!

Näha suguvõsa sõdurpoissi. (Väikevend oli muidugi vaimustatud. Tehti ka ühispilt.)

Sünnipäevalapsest siis ka. Mamma sai niisiis seitsekümmend. Kusjuures väidetavalt polnud tal mingit erilist tunnet.

Oma sõnavõtus rääkis ta muidugi ka sellest, et neil Papaga oleks olnud jaanuaris kuldpulm.

Onu S reipalt: No võtame siis selle terviseks!

Võetigi. Šokolaadilikööri.

Ning Kõrrekesel koos suurema ja väiksema vennaga tuli vastata umbes kõigest kümme korda, kui vana, mis klassis, mis koolis, mis trennis, mis pill.

*Vastupidine variant oleks muidugi hullem kuulda. Nii et hea, et niigi läks!

Meheleiukohtad. Abi kirjandusklassikast

Ritsiku ajaveebis toimunud arutelu läks sujuvalt üksinduse teemalt üle teemaks kust siis õigupoolest neid mehi võtta.

Tõepoolest, kust leida mehi vanuses 30+, kes oleksid vabad ning ei oleks seejuures geid, alkohoolikud, parandamatud ringitõmbajad, vägivaldsed või vaimuhaiged. Toodi ka mõningaid positiivseid näiteid. (Et selliseid isendeid on olemas ja mõned on isegi oma silmaga näinud ja käega katsunud.)

Ja täna õhtul Väikevennale unejuttu lugedes sattusin veel ühele positiivsele näitele. Palun väga!

Mööda teed tuli lähemale üks väikest kasvu vana tädike, peas kollane müts, jalas kollased sukad ja kenad mustad tenniskingad. Käes oli tal turukott ja hüppenöör.

“Laupäeviti teen ma oma ostud varakult,” seletas ta kuningannale, “siis jääb mul veel aega mängimiseks.” Ta pani oma turukoti maha ja hakkas hüppama.

“No kujuta ette!” imestas kuninganna. Kas ma tohin ka korraks proovida, palun?”

/…/
“Teie olete minu kuningriigi kõige targem inimene, nii et kingituse teen ma teile. Mida te sooviksite saada?”

“Teate, ma armastan väga viinamarju,” lausus vanatädi mõtlikult, “ainult et seemned seal sees ei meeldi mulle.”

“Siis saadan ma oma isikliku viinamarjaseemne-eemaldaja iga nädal teid vaatama ja teie viinamarjade seest seemneid välja võtma,” lubas kuninganna. “Ta on väga tore mees ja kannab punaseid pükse.”

/…/
Mis puutub väikesesse vanatädisse, siis tema abiellus viinamarjaseemne-eemaldajaga ning pressib kord nädalas tema punaseid pükse. Nad on väga õnnelikud.

Vot siis. Mustad tenniskingad mul muide on!

Käpikutest ja zombidest ja muidu heast päevast

Täna oma korvpallipoisile trenni vastu sõites teatas noorsand mulle kuldaväärt uudise:

Emme, meil klassijuhataja oli täna Tallinnas ja meil pole homseks midagi õppida. Nii et sul on täna hea päev.

Jah, eks igaüks vajab aeg-ajalt hingetõmbeaega. Tõepoolest, iga päev ei pea hiliste õhtutundideni töölehtedesse süvenema ja sundima väsinud poissi joonistama küll rebast, küll murdjooni või midagi. Ja kuulama ohkamist: Emme, see rebane näeb välja nagu käpik! (Nägi jah välja nagu käpik, paremini oleks joonistust rebasest olnud raske kirjeldada.)

Väikevennal on tekkinud see-eest rohkesti küsimusi looduslike objektide kohta. Ütlen ausalt, mina olen sel teemal kah umbes käpiku tasemel vestlusparner.

Kuidas vulkaane tehakse?

Kust laava tuleb ja kuhu läheb?

Kuidas luukeresid tehakse?

Õnneks helistas õhtul härra, kellega viimastel teemadel ka pikad jutud maha peeti. Pärast küsis Väikevend veel minult üle.

Kui ma suureks saan, kas siis olen mina ka luukere?

Sinu sees on juba praegu luukere, ainult et sina oled seal ümber.

Aga kui liha ära võtta, kas siis on luukere?

Nojah, aga elusatel inimestel pole seda näha.

Aa… aga kui kellelegi neli korda peale astuda ja ta ära sureb, kas siis tuleb luukere välja? Võib olla tuleb hoobis zombi? Ma ise nägin ühte filmi…*

Läks siiski õnneks viia jutuajamine uuesti ohututele teemadele nagu näiteks luukered. Need on peaaegu ju nagu käpikud.

*
Jah, filmivaatamist möödunud sügisel on tõesti raske unustada. See tõestab, et pauk tuleb ka luuavarrest ja ükski asi pole nii petlik, kui ohutunde puudumine. No kes tunnetaks ohtu, jättes koju Vanaema (kellest ettevaatlikumat inimest on raske ette kujutada) koos Väikevennaga, kes vaatas juutuubist filme. Legomehikestest. No ja üks järgmine film, mida legomehikeste vaatajaskonnale soovitati ja mida Väikevend koos Vanaemaga ka vaatas, osutus olevat zombilegomehikeste film. Pärast selle vaatamist keeldub Väikevend zombide kartuses ilma tuleta uinumast. Siiamaani keeldub.

Jõehobu, roomlased, ämblik ja teised kollid

Hommikul on ikka põnev oma unenägusid jagada. Nii ärkas Väikevend täna erakordselt reipalt ning teatas, et oli näinud väga ilusat und.

Roomlased võtsid mu vangi, aga ma pääsesin välja!

Tõesti ilus. Vähemalt ei kannata välja mingit võrdlust minu unenäoga: ma nägin nimelt paar ööd tagasi, et mängisin lastega peitust ja muutusin jõehobuks, et mind üles ei leitaks.

Pärast seda unenägu olen külastanud spordiklubi iga päev, ausõna! Kuigi lastele, vähemalt poistele, tundus unenägu väga äge.

Hommikul lasteaeda jõudes oli Väikevend ülimalt rõõmus. Nimelt oli terveks saanud tema sõber S, kes oli tükk aega haige.

(Ma loodan, et ta ei ole ära surnud, muretses Väikevend juba vahepeal.)

Päevad mööduvad ülehelikiirusel.

Toimekuses on raske võistelda Kõrrekesega, kes käis täna koolis, trennis ning läks kella seitsmeks õhtul kooli orkestriproovi – ta pole veel nimelt otsustanud, kas läheb suvel laulupeole koori või orkestriga. Aga ka ülejäänud pere annab endast parima. Eile lõpetasime Suure Vennaga matemaatika kell pool kümme, ja siis tuli veel inglise keel, täna oleme kella üheksaks juba peaaegu mäel (ainult luuletus Valge kassi aasta tuli veel puhtalt ümber kirjutada).

Väikevend vaatas õhtul enne magamaminekut magamistoas olevaid mänguasju – viimased peavad ju argipäeviti temata läbi ajama.

Hoobilt vormus väike temaatiline näitemäng, Väikevend esitamas ilmekalt kõiki rolle.

Väikevend mänguasjadele: Mis te magate siin kogu aeg?! Kas te ei pannud tähele, et vahepeal oli päev?

Mänguasjad: Ei pannud! Üks rüütel pani, aga tema suri ära!

Väikevend: Kuidas ta siis suri?

Mänguasjad: Sai kolli käest hammustada!

Väikevend: Ahah!

Unelaulu ajal kostis tualettruumi ukse juurest läbilõikav kiljatus. (Näedsa, Kõrreke ka orkestriproovist koju jõudnud!)

Laest laskus alla võrku kuduv ämblik.

Igavuse üle oleks küll patt kurta.

Tammelehtede küsimus

(Mõttejätkuks pr Sehkendaja kommentaarile tammelehtedest eelmises teemas.)

Suur ja Väike Vend vestlevad hommikusöögilauas putru süües lasteaiast. Suurem nendib kokkuvõtlikult:

Alati on nii, et need kes käivad lasteiaias, tahavad kooli minna. Need, kes käivad koolis, tahavad lasteaeda.

Vaatab mulle otsa:

Aga need, kes käivad tööl, tahavad vist ära surra?

Korvpallist, laulukoorist ja viigilehest. (Täpsemalt: viigilehetusest)

Neljapäeva hommikul polnud ma jõudnud peale kellahelinat veel õigupoolest silmigi lahti teha, kui Suur Vend mulle oma koolipäeviku nina alla suskas.

Sa pidid ju kirjutama, et ma lähen võistlustele!

Tõepoolest, selleks, et teisele poole jõge spordihalli juurde sõitvale bussile jõuda, pidi noorsand koolist lahkuma kümme minutit enne viimase tunni lõppu. Nii et kirjutasingi: palun lubada koolist ära kell 13.40 seoses võistlustega.

Ise jõudsin kiirustades töölt vahetult enne mängu algust. Mängiti teise kohaliku klubiga.

Alguses läksid vastased küll 2:0 juhtima, kuid see oli ka nende ainus eduseis kogu mängus. Meie Lõvipoiss oli esmalt pettunud, et ta avaviisikusse ei pääsenud, kuid lõppkokkuvõttes sai ta mängida kogu teise ja kolmanda veerandaja ning neljandaski vahetati uuesti sisse.

Algul andis tunda, et poisid pole ammu võistlenud, varsti saadi see-eest mõnus hoog sisse. Lõvipoiss üritas algul kangekaelselt näidata, et ta on kolmeste visete mees, kuid peale korduvat ebaõnnestumist leppis siiski ka kahestega. (Kokku viskas kaheksa punkti.)

Oo, kuidas mulle meeldib väikeste mäng. Võita endale pall, see on tähtsam kui elu! Üks vastasmeeskonna poiss võitleski nii, et sõrmest veri väljas (ja oli ääretult kurb, kui treener ta seepeale välja vahetas.)

Ja minu poeg. Ausõna, mul oli vahepeal tunne, et ma lähen emotsioonidest lõhki. Kui sekretariaadipiiga vaatas peale korvi hoolega numbrit ja oma nimekirja, oli tegu, et ennast talitseda ja mitte uhkelt pahvatada: 66, see on ju minu poeg!

Lõpuks tuli võit 49:19.

Tõime ära ka Väikevenna ja lubasin väsinud spordisangaril valida õhtusöögimenüü. Juustuomlett sobis kõigi arvates oivaliselt.

Kui toit valmis, saabus ka Kõrreke. Tema päev oli olnud samuti pikk: kool, mudilaskooriga ettelaulmine (laulupidu on ju tulekul!), seejärel veel trenn. Ka piiga oli väsinud, kuid üldjoontes eluga rahul. Nende koor oli hea kõla poolest kiita saanud ja ühislaule polnud paljud teised koorid veel üldse harjutanud.

Aga minu enda jaoks oli ka tähelepanuväärne päev. Nimelt võisin õhtul koju jõudes võtta autoaknalt juba kolletama hakanud vahtralehed. Kaks aastat on täis  ju – ja uus luba värskelt käes!

Kaks aastat, mis lõhnavad tuntavalt vabaduse järele.

Siisi esitleb: tere tulemast, valge kass!

Kümme musta neegrit pimedas toas

Täna ta tuli. Või noh, kui olla täpsem, tulin mina koju. Ning otse keset söögituba nägin ma toalille. Ei, mitte, et ma seda lille varem näinud poleks. Aga varasemalt seisis ta aknalaual. Nüüd oli lill keset tuba, muld koos potiga olid kukkununud otse pesupulgahoidikusse. (Oli mul nüüd tarvis just eelmisel õhtul kasta?!)

Võtsin harja ja kühvli. Kass Siisi tuli ligi, nuhutas uudishimulikult ninaga, ning astus minema, näol ilme: proua, siin võiks küll pisut sagedamini koristada!

Head valge kassi aastat!

Karp mullaste pesupulkadega ootab juba.