Ilusad inimsööjahaid ja vitamiinid emale

Eile õhtul, mõni aeg peale seda, kui Väikevend oli magama pandud, tuli minu juurde Kõrreke, jagamaks huvitavat vestlust. Nimelt oli Väikevend õe enda juurde hõiganud, et pärida, kas haid söövad inimesi.

Võivad süüa küll
, nentinud suur ja tark õde.

Aga miks?
päris seepeale nelja-aastane.

Sest inimesed kuuluvad nende toidulauale.

Ahah… aga kas ILUSAD haikalad ka inimesi söövad?

Täna seevastu päris Väikevend oma isalt vitamiinide kohta. Suure õunasõbrana oli väga rahul teadmisega, et õunas on vitamiinid.

Väikevend võttis puuviljakausist õuna ja asus rahulolevana sööma. Vili oli päris suur.

Mõne aja pärast tuli minu juurde, käes südamik koos seemnetega ja teatas suuremeelselt:

Emme, ma enam ei jaksanud õuna süüa ja siis ma mõtlesin, et sina peaksid ka vitamiine saama!

Üleplaneerimine ja loomad, kes kaugelt paistavad nagu kärbsed

Olin eile enesega ülimalt rahul, kui olin suutnud planeerida kella kaheteistkümne ajal lõppenud tööpäeva ja pool kaks algava lapse arenguvestluse vahele veerand ühese vesiaeroobika. Tõepoolest, jõudsin kenasti õigeks ajaks. Ainult et märjavõitu juustega. Niisiis – jäin haigeks.

Haigeks jäi ka Suur Vend, kes oli eile otsustanud külmapühi pidada. (Kõik ju peavad ja mina tahan ka!) Õhtuks tundis ka tema end haigena.

Ainult Kõrreke ei jäta mingi hinna eest kooli minemata. Talle nimelt meeldib koolis. (Kas peaks spetsialisti poole pöörduma?*)

Kui ta täna koju tuli, ei suutnud ta vastselt omandatud tarkust endale jätta. Kas sina, lugeja, näiteks tead, kuidas rühmitati loomad Hiinas Mingi dünastia ajal?

Nimelt nii: keisrile kuuluvad loomad; balsameeritud loomad; taltsutatud loomad; väikesed põrsad; taruloomad; metsikud koerad; loomad, kes on äsja kausi katki teinud; loomad, kes kaugelt paistavad nagu kärbsed.**

Küsisin Kõrrekeselt, kas talle kooli mõni asi koolis (peale rahvastepalli) igav ka tundub.

Jah, astmenimed, vastas ta hetkegi mõtlemata.

*Kui ma kunagi ühele tunnustatud lastepsühholoogile rääkisin, kuidas paari-kolme-aastased Kõrreke ja Lõvipoiss igal õhtul täiesti probleemivabalt magama lähevad, teatas ta, muie suunurgas, et päris normaalne see nüüd pole.

**Allikas: Kaljula, Sirel Loodusõpetus IV klassile, II osa, Koolibri 2003.

Kus magab kass ja millal lahkuvad merihobud?

Isegi kulunud anekdoodi järgi on kätte jõudnud aeg, mil kass tahab sinuga ühes pidžaamas magada. Ma arvan, et minu kass oleks sellega ka täiesti nõus.

Viimati oli ta leidnud kõige soojema koha võimalikest – nimelt olin kütnud ahju, kuid polnud veel teinud majale tiiru peale, et elektriradikad välja lülitada. Kass magas siis kahe sooja radika vahel.

Külma tõsidust näitab ka asjaolu, et oma teismelisehakatisele suutsin ma selgeks teha vajaduse oma sädelevale lühikäiselisele hõlstile kampsun peale tõmmata.

Need teksad ei sobi ju selle kampsuniga kokku, õiendas piiga.

Kampsun pandi siiski selga. Mindi ka kooli. Ma ise soovitasin. Sest mida nad siin kodus hommikul külmaga ikka teeksid?

Lisaks, tundub, on kätte jõudnud ka aeg, mil mu auto tahaks vist minuga ühes voodis magada. Igatahes esmaspäeva hommikul tööle ta veel sõitis, kuid koju sõitmast keeldus.

Täna sõitisin siis üle saja aasta ühistranspordiga.

Ei, ühe päeva ju isegi võib. Päris huvitav on helistada oma lapsele ja küsida: kuule, mis bussiga ma kesklinnas koju saan?

Auto võttis täna tervisepäeva ja loodetavasti on homme piisavalt reibas, et jälle oma kohustuste juurde naasta. Ahi köeb. Mul on järjestikku seljas kampsun, dressipluus ja hommikumantel.

Tahaks suve!

Arvo ja Olavi kirjad

Selle-raamatu-pean-ma-saama!-tunnet polnud minus ammu enam tekkinud. Aga kui ma lugesin ajalehest Kirjadest vennale, ei saanud ma enne rahu, kui raamat mul kotis oli. Ja sealt edasi ei saanud rahu enne, kui see läbi sai loetud.

Hea raamat oli on selline mittemidagiütlev hinnang. Kirjad ise olid muidugi absoluutselt fantastilised, seda igas mõttes. (Eks see õdede-vendade teema on minu jaoks seda juba olemuslikult.)

Aga veel enne, kui raamat poole pealgi, tuli igasuguseid mõtteid. Noh, kasvõi see nõukogude-vastaste väljaannete lugu iseenesest. Ma saan muidugi aru, et võrdlus on kohati suisa pühadustteotav, aga mulle meenus Rooside sõda Kalle Blomkvistist, kus oli samuti eesmärk valmistada võimalikult palju salajasi pabereid, et vastasel oleks midagi sisse vehkida. Selline mäng siis.

Sisuliselt võrdlus muidugi ei kanna. Loomulikult ma saan aru, et kui kedagi poleks olnud sirge seljaga ja ausalt dissidendiasja ajamas, poleks ka taasisieseisvumine, vähemalt nii rahulikult ja veretult ja niisuguse iseenesestmõistetavusega toimunud.

Aga samas oli kuidagi ääretult kahju Arvo naisest, kellest kirjades palju juttu. Vaevalt kahekümnene, kui teadlik sai olla see valik saada n.ö dekabristi naiseks. Ja tegelikult – kui suur majanduslik koorem (emotsionaalsest rääkimata) võis olla see pidev pakkide saatmine, ajakirjanduse ja raamatute tellimine, külaskäigud vangilaagritesse, rääkimata sellest, et kogu kodune olme ja väike laps oli ju samuti naise õlul. (Ning kõige selle juures teeb Arvo oma naisele veel etteheiteid, et too külaskäigu ajal soovitud kirjandusnimestiku ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasi. ) Loomulikult, kui vaadata fotosid, siis saad aru – millal pole siis fanaatilise pilguga pikajuukselised mehed naistele meeldinud.

Üldse on mul tunne, et olen saanud Elult selle aasta jooksul võrdlematult rohkem kui pea kogu eelneva eksisteerimise jooksul kokku. Eelnev oli kuidagi sile ja suhteliselt siiski lakutud, liialt kirjanduslik, kõik tugines loetule-kuuldule; nüüdne aga on tõeline tunnetamine/tundmine omal nahal; elu on astunud tõeliselt kahe jalaga näkku (ole vaid mees ja pea vastu! kui näed ses mõtet)). Vahemärkusena: nüüd mõistan ka täielikumalt, milline või mis on abielu – kah suurepärane kogemus, elu ise, mitte ettekujutus sellest, nüüd, distantsilt, saab sest palju paremini aru ning lõppegu ta minu puhul millega lõpeb, aga igaljuhul sealtmaalt algas minu jaoks tõeline Elu. (lk 22)

Aga kõigist valikutest ja nende tagamaadest endale aru andes soovid ikka, et oma tütar ühel kenal päeval leiaks endale pigem mõne rahuliku olavi, mitte fanaatikupilguga arvo.

Mamma juubelil

Sugulasi on ikka tore näha.

Saab kuulda komplimente. (Iibis, sa näed tõesti ilus välja. Vanasti nagu polnud…*)

Näha tädisid, kellel on kõigi laste jaoks kotis komm, kusjuures mina kvalifitseerun! (NB! Lapseks!)

Kuulda onusid oma tuntud headuses: S, sinu toidud on ikka kõige maitsvamad.

Müksab oma prouale külge: Ja miks sina niimoodi süüa ei tee?!

Näha suguvõsa sõdurpoissi. (Väikevend oli muidugi vaimustatud. Tehti ka ühispilt.)

Sünnipäevalapsest siis ka. Mamma sai niisiis seitsekümmend. Kusjuures väidetavalt polnud tal mingit erilist tunnet.

Oma sõnavõtus rääkis ta muidugi ka sellest, et neil Papaga oleks olnud jaanuaris kuldpulm.

Onu S reipalt: No võtame siis selle terviseks!

Võetigi. Šokolaadilikööri.

Ning Kõrrekesel koos suurema ja väiksema vennaga tuli vastata umbes kõigest kümme korda, kui vana, mis klassis, mis koolis, mis trennis, mis pill.

*Vastupidine variant oleks muidugi hullem kuulda. Nii et hea, et niigi läks!

Meheleiukohtad. Abi kirjandusklassikast

Ritsiku ajaveebis toimunud arutelu läks sujuvalt üksinduse teemalt üle teemaks kust siis õigupoolest neid mehi võtta.

Tõepoolest, kust leida mehi vanuses 30+, kes oleksid vabad ning ei oleks seejuures geid, alkohoolikud, parandamatud ringitõmbajad, vägivaldsed või vaimuhaiged. Toodi ka mõningaid positiivseid näiteid. (Et selliseid isendeid on olemas ja mõned on isegi oma silmaga näinud ja käega katsunud.)

Ja täna õhtul Väikevennale unejuttu lugedes sattusin veel ühele positiivsele näitele. Palun väga!

Mööda teed tuli lähemale üks väikest kasvu vana tädike, peas kollane müts, jalas kollased sukad ja kenad mustad tenniskingad. Käes oli tal turukott ja hüppenöör.

“Laupäeviti teen ma oma ostud varakult,” seletas ta kuningannale, “siis jääb mul veel aega mängimiseks.” Ta pani oma turukoti maha ja hakkas hüppama.

“No kujuta ette!” imestas kuninganna. Kas ma tohin ka korraks proovida, palun?”

/…/
“Teie olete minu kuningriigi kõige targem inimene, nii et kingituse teen ma teile. Mida te sooviksite saada?”

“Teate, ma armastan väga viinamarju,” lausus vanatädi mõtlikult, “ainult et seemned seal sees ei meeldi mulle.”

“Siis saadan ma oma isikliku viinamarjaseemne-eemaldaja iga nädal teid vaatama ja teie viinamarjade seest seemneid välja võtma,” lubas kuninganna. “Ta on väga tore mees ja kannab punaseid pükse.”

/…/
Mis puutub väikesesse vanatädisse, siis tema abiellus viinamarjaseemne-eemaldajaga ning pressib kord nädalas tema punaseid pükse. Nad on väga õnnelikud.

Vot siis. Mustad tenniskingad mul muide on!

Käpikutest ja zombidest ja muidu heast päevast

Täna oma korvpallipoisile trenni vastu sõites teatas noorsand mulle kuldaväärt uudise:

Emme, meil klassijuhataja oli täna Tallinnas ja meil pole homseks midagi õppida. Nii et sul on täna hea päev.

Jah, eks igaüks vajab aeg-ajalt hingetõmbeaega. Tõepoolest, iga päev ei pea hiliste õhtutundideni töölehtedesse süvenema ja sundima väsinud poissi joonistama küll rebast, küll murdjooni või midagi. Ja kuulama ohkamist: Emme, see rebane näeb välja nagu käpik! (Nägi jah välja nagu käpik, paremini oleks joonistust rebasest olnud raske kirjeldada.)

Väikevennal on tekkinud see-eest rohkesti küsimusi looduslike objektide kohta. Ütlen ausalt, mina olen sel teemal kah umbes käpiku tasemel vestlusparner.

Kuidas vulkaane tehakse?

Kust laava tuleb ja kuhu läheb?

Kuidas luukeresid tehakse?

Õnneks helistas õhtul härra, kellega viimastel teemadel ka pikad jutud maha peeti. Pärast küsis Väikevend veel minult üle.

Kui ma suureks saan, kas siis olen mina ka luukere?

Sinu sees on juba praegu luukere, ainult et sina oled seal ümber.

Aga kui liha ära võtta, kas siis on luukere?

Nojah, aga elusatel inimestel pole seda näha.

Aa… aga kui kellelegi neli korda peale astuda ja ta ära sureb, kas siis tuleb luukere välja? Võib olla tuleb hoobis zombi? Ma ise nägin ühte filmi…*

Läks siiski õnneks viia jutuajamine uuesti ohututele teemadele nagu näiteks luukered. Need on peaaegu ju nagu käpikud.

*
Jah, filmivaatamist möödunud sügisel on tõesti raske unustada. See tõestab, et pauk tuleb ka luuavarrest ja ükski asi pole nii petlik, kui ohutunde puudumine. No kes tunnetaks ohtu, jättes koju Vanaema (kellest ettevaatlikumat inimest on raske ette kujutada) koos Väikevennaga, kes vaatas juutuubist filme. Legomehikestest. No ja üks järgmine film, mida legomehikeste vaatajaskonnale soovitati ja mida Väikevend koos Vanaemaga ka vaatas, osutus olevat zombilegomehikeste film. Pärast selle vaatamist keeldub Väikevend zombide kartuses ilma tuleta uinumast. Siiamaani keeldub.