Arvo ja Olavi kirjad

Selle-raamatu-pean-ma-saama!-tunnet polnud minus ammu enam tekkinud. Aga kui ma lugesin ajalehest Kirjadest vennale, ei saanud ma enne rahu, kui raamat mul kotis oli. Ja sealt edasi ei saanud rahu enne, kui see läbi sai loetud.

Hea raamat oli on selline mittemidagiütlev hinnang. Kirjad ise olid muidugi absoluutselt fantastilised, seda igas mõttes. (Eks see õdede-vendade teema on minu jaoks seda juba olemuslikult.)

Aga veel enne, kui raamat poole pealgi, tuli igasuguseid mõtteid. Noh, kasvõi see nõukogude-vastaste väljaannete lugu iseenesest. Ma saan muidugi aru, et võrdlus on kohati suisa pühadustteotav, aga mulle meenus Rooside sõda Kalle Blomkvistist, kus oli samuti eesmärk valmistada võimalikult palju salajasi pabereid, et vastasel oleks midagi sisse vehkida. Selline mäng siis.

Sisuliselt võrdlus muidugi ei kanna. Loomulikult ma saan aru, et kui kedagi poleks olnud sirge seljaga ja ausalt dissidendiasja ajamas, poleks ka taasisieseisvumine, vähemalt nii rahulikult ja veretult ja niisuguse iseenesestmõistetavusega toimunud.

Aga samas oli kuidagi ääretult kahju Arvo naisest, kellest kirjades palju juttu. Vaevalt kahekümnene, kui teadlik sai olla see valik saada n.ö dekabristi naiseks. Ja tegelikult – kui suur majanduslik koorem (emotsionaalsest rääkimata) võis olla see pidev pakkide saatmine, ajakirjanduse ja raamatute tellimine, külaskäigud vangilaagritesse, rääkimata sellest, et kogu kodune olme ja väike laps oli ju samuti naise õlul. (Ning kõige selle juures teeb Arvo oma naisele veel etteheiteid, et too külaskäigu ajal soovitud kirjandusnimestiku ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasi. ) Loomulikult, kui vaadata fotosid, siis saad aru – millal pole siis fanaatilise pilguga pikajuukselised mehed naistele meeldinud.

Üldse on mul tunne, et olen saanud Elult selle aasta jooksul võrdlematult rohkem kui pea kogu eelneva eksisteerimise jooksul kokku. Eelnev oli kuidagi sile ja suhteliselt siiski lakutud, liialt kirjanduslik, kõik tugines loetule-kuuldule; nüüdne aga on tõeline tunnetamine/tundmine omal nahal; elu on astunud tõeliselt kahe jalaga näkku (ole vaid mees ja pea vastu! kui näed ses mõtet)). Vahemärkusena: nüüd mõistan ka täielikumalt, milline või mis on abielu – kah suurepärane kogemus, elu ise, mitte ettekujutus sellest, nüüd, distantsilt, saab sest palju paremini aru ning lõppegu ta minu puhul millega lõpeb, aga igaljuhul sealtmaalt algas minu jaoks tõeline Elu. (lk 22)

Aga kõigist valikutest ja nende tagamaadest endale aru andes soovid ikka, et oma tütar ühel kenal päeval leiaks endale pigem mõne rahuliku olavi, mitte fanaatikupilguga arvo.