Meheleiukohtad. Abi kirjandusklassikast

Ritsiku ajaveebis toimunud arutelu läks sujuvalt üksinduse teemalt üle teemaks kust siis õigupoolest neid mehi võtta.

Tõepoolest, kust leida mehi vanuses 30+, kes oleksid vabad ning ei oleks seejuures geid, alkohoolikud, parandamatud ringitõmbajad, vägivaldsed või vaimuhaiged. Toodi ka mõningaid positiivseid näiteid. (Et selliseid isendeid on olemas ja mõned on isegi oma silmaga näinud ja käega katsunud.)

Ja täna õhtul Väikevennale unejuttu lugedes sattusin veel ühele positiivsele näitele. Palun väga!

Mööda teed tuli lähemale üks väikest kasvu vana tädike, peas kollane müts, jalas kollased sukad ja kenad mustad tenniskingad. Käes oli tal turukott ja hüppenöör.

“Laupäeviti teen ma oma ostud varakult,” seletas ta kuningannale, “siis jääb mul veel aega mängimiseks.” Ta pani oma turukoti maha ja hakkas hüppama.

“No kujuta ette!” imestas kuninganna. Kas ma tohin ka korraks proovida, palun?”

/…/
“Teie olete minu kuningriigi kõige targem inimene, nii et kingituse teen ma teile. Mida te sooviksite saada?”

“Teate, ma armastan väga viinamarju,” lausus vanatädi mõtlikult, “ainult et seemned seal sees ei meeldi mulle.”

“Siis saadan ma oma isikliku viinamarjaseemne-eemaldaja iga nädal teid vaatama ja teie viinamarjade seest seemneid välja võtma,” lubas kuninganna. “Ta on väga tore mees ja kannab punaseid pükse.”

/…/
Mis puutub väikesesse vanatädisse, siis tema abiellus viinamarjaseemne-eemaldajaga ning pressib kord nädalas tema punaseid pükse. Nad on väga õnnelikud.

Vot siis. Mustad tenniskingad mul muide on!