Kuningate ja spordihuviliste elust

Sisu ei saanud  Kuninga kõnes õigupoolest millegagi üllatada.  Ajaloost on see lugu, Edward VIII troonist loobumine Wallis Simpsoni tõttu, ja noorema venna mõneti ootamatu trooniletulek,  ju teada.  Aga ometi oli lugu hea, just need pisikesed lood  suuremate lugude sees.

Näiteks arutlused kuningate rollist. Tõepoolest, Richard III oli viimane, kes suri, mõõk käes oma riigi eest võideldes. Ning viimasel aastasajal on kuninglikul perel sisuliselt ju meelelahutuslik roll. (Olen mõelnud, et sündida Euroopa  kuninglikku peresse on tänapäeval vist pigem õnnetus või õnn.´Puuduvad ju nii privaatsus kui ka tegelik võim – mis esimese puudumist ehk pisutki leevendaks.)

Ilusad atmosfäärid, ilus aeglane film.  Ilmselt pärast aastatepikkust hollivuudi multikate dieeti ei ole ükski Euroopa film, mille vaatamiseks ma olen endale aega võtnud, olnud liiga aeglane.  (Tõsi, mõned Eesti omad on nägemata – teadlik valik, kuna tahan siiski mõnevõrra pepsilt oma vähesel vabal ajal ka eskapistlikku naudingut leida.)

Helena Bonham Carteri mäng oli muidugi eriliselt nauditav (mis oli ka ette aimatav), noh, meestel polnud ka viga, eks ole.  Ja mis mulle üle kõige meeldis, oli see naise ja mehe tajutav soojus ja mõnus kahekesiolek, see oli nii ehe ja kadetakstegev.

Igale oma, nii ta on.  Kuningavõim, Suurbritaania ajalugu, sõprus,  lastekasvatus, vendadevahelised ja naise-mehe suhted – kõik need koos filmis, mis ei räägi ju õigupoolest muust, kui kogelevast mehest ja sellest kuidas ta lõpuks kogelemata kõnet peab.  Kusjuures mina tundsin end küll ülimal määral puudutauna, hoolimata asjaolust, et minu elus on antud teemadest tuvastatav vist vaid lastekasvatuse oma…

Muidugi, nagu ma täna teada sain, võib fanaatilistel tugitoolisportlastel olla praegu raske kinno minna. Helistasin õhtul Mammale ja soovitasin filmi, tema jälle kurtis, et seoses suusavõistlustega Norras on tema käed-jalad tegemist täis.