Korvpallist, laulukoorist ja viigilehest. (Täpsemalt: viigilehetusest)

Neljapäeva hommikul polnud ma jõudnud peale kellahelinat veel õigupoolest silmigi lahti teha, kui Suur Vend mulle oma koolipäeviku nina alla suskas.

Sa pidid ju kirjutama, et ma lähen võistlustele!

Tõepoolest, selleks, et teisele poole jõge spordihalli juurde sõitvale bussile jõuda, pidi noorsand koolist lahkuma kümme minutit enne viimase tunni lõppu. Nii et kirjutasingi: palun lubada koolist ära kell 13.40 seoses võistlustega.

Ise jõudsin kiirustades töölt vahetult enne mängu algust. Mängiti teise kohaliku klubiga.

Alguses läksid vastased küll 2:0 juhtima, kuid see oli ka nende ainus eduseis kogu mängus. Meie Lõvipoiss oli esmalt pettunud, et ta avaviisikusse ei pääsenud, kuid lõppkokkuvõttes sai ta mängida kogu teise ja kolmanda veerandaja ning neljandaski vahetati uuesti sisse.

Algul andis tunda, et poisid pole ammu võistlenud, varsti saadi see-eest mõnus hoog sisse. Lõvipoiss üritas algul kangekaelselt näidata, et ta on kolmeste visete mees, kuid peale korduvat ebaõnnestumist leppis siiski ka kahestega. (Kokku viskas kaheksa punkti.)

Oo, kuidas mulle meeldib väikeste mäng. Võita endale pall, see on tähtsam kui elu! Üks vastasmeeskonna poiss võitleski nii, et sõrmest veri väljas (ja oli ääretult kurb, kui treener ta seepeale välja vahetas.)

Ja minu poeg. Ausõna, mul oli vahepeal tunne, et ma lähen emotsioonidest lõhki. Kui sekretariaadipiiga vaatas peale korvi hoolega numbrit ja oma nimekirja, oli tegu, et ennast talitseda ja mitte uhkelt pahvatada: 66, see on ju minu poeg!

Lõpuks tuli võit 49:19.

Tõime ära ka Väikevenna ja lubasin väsinud spordisangaril valida õhtusöögimenüü. Juustuomlett sobis kõigi arvates oivaliselt.

Kui toit valmis, saabus ka Kõrreke. Tema päev oli olnud samuti pikk: kool, mudilaskooriga ettelaulmine (laulupidu on ju tulekul!), seejärel veel trenn. Ka piiga oli väsinud, kuid üldjoontes eluga rahul. Nende koor oli hea kõla poolest kiita saanud ja ühislaule polnud paljud teised koorid veel üldse harjutanud.

Aga minu enda jaoks oli ka tähelepanuväärne päev. Nimelt võisin õhtul koju jõudes võtta autoaknalt juba kolletama hakanud vahtralehed. Kaks aastat on täis  ju – ja uus luba värskelt käes!

Kaks aastat, mis lõhnavad tuntavalt vabaduse järele.