Limpa. Teater ja raamat

Ma kahtlusan, et Limpat ja mereröövleid olen ma lugenud kokku ette kahekohalise arvu kordi. Raamatuga seoses meenub mulle alati üks õhtu, nähtavasti võis see olla üks kevadine õhtu aastal 2004. Nimelt sai raamat promoürituselt ostetud ja peale seda läksid lapsed Mamma-Papa juurde. ( Papa ise luges üldiselt äärmiselt vähe, ning veel vähem luges ta lastele ette.) Igal juhul kui ma tol õhtul oma lastele – kaks mul neid siis oligi – järele läksin, leidsin ma eest naerust vappuvad lapsed ja Papa. Ning ka minul tuli siis kohe ära kuulata see tondijuttude peatükk.

Ma arvan, et teist korda tuli lugeda raamat ette vist enam-vähem kohe peale lõppu jõudmist. Ja noh, mõned korrad siis veel hiljem peale.  Ja Väikevennaga kordusetteasted.

Niisiis oli täna absoluutselt vältimatu minna teatrisse. Saalitäis naervaid lapsi mõjub vastupandamatult.  Mõned päris mõnusad osatäitmised – näiteks Aarne Soro padja osas ja Luule Komissarov I Tondina.  Ema ja isa  jäid ehk pisut kahvatumaks ja dramaturgliselt oli nõrk koht teki saatus. (Kukkus lihtsalt vette ja oligi kõik.)

Tuleb tunnistada, et raske on ette kujutada ennast vaataja nahas, kes raamatut pole lugenud (aga pärast riideid vahetades leidsime näiteks sellise tuttava).

Ka lapsed hakkasid kohe peale etendust teed juues raamatut ja etendust võrdlema. (Kõrreke oligi see, kes veealusest pianistist konna puudumise kompositsioonilise terviku seisukohalt ära märkis.)

Aga tore on see, et homme hommikul ei pea me hommikust sööma mitte Ben 10 saatel, vaid saame plaadilt laulud üle kuulata. Ning Väikevend peitis oma limonaadipudeli (kõik lapsed said teatrist koju minnes kaasa) hommikuks hoolikalt ära. Et kui näiteks piraadid tulevad. (Tänu Limpa näitele, mis juhtub, kui hilja õhtul palju limpsi jood, polnud Väikevenda ka raske veenda hüva kraami homseks jätma.)

Loomulikult tabas mind ennekõike eneselubaduste hoog lapsi sagedamini teatrisse viia.  Noh,  näiteks saabaste jaoks kotte tuues küsib mu vanem poeg silmade särades Kas need anti tasuta? Või kui Väikevend nendib saaliuksel seisvat piletikontrolöri piieldes Ta valvab, et keegi ära ei läheks! Siis vist ikka võiks sagedamini käia? Et vähemalt teatrikombed selgeks saaks, ma mõtlen.