Isegi kulunud anekdoodi järgi on kätte jõudnud aeg, mil kass tahab sinuga ühes pidžaamas magada. Ma arvan, et minu kass oleks sellega ka täiesti nõus.
Viimati oli ta leidnud kõige soojema koha võimalikest – nimelt olin kütnud ahju, kuid polnud veel teinud majale tiiru peale, et elektriradikad välja lülitada. Kass magas siis kahe sooja radika vahel.
Külma tõsidust näitab ka asjaolu, et oma teismelisehakatisele suutsin ma selgeks teha vajaduse oma sädelevale lühikäiselisele hõlstile kampsun peale tõmmata.
Need teksad ei sobi ju selle kampsuniga kokku, õiendas piiga.
Kampsun pandi siiski selga. Mindi ka kooli. Ma ise soovitasin. Sest mida nad siin kodus hommikul külmaga ikka teeksid?
Lisaks, tundub, on kätte jõudnud ka aeg, mil mu auto tahaks vist minuga ühes voodis magada. Igatahes esmaspäeva hommikul tööle ta veel sõitis, kuid koju sõitmast keeldus.
Täna sõitisin siis üle saja aasta ühistranspordiga.
Ei, ühe päeva ju isegi võib. Päris huvitav on helistada oma lapsele ja küsida: kuule, mis bussiga ma kesklinnas koju saan?
Auto võttis täna tervisepäeva ja loodetavasti on homme piisavalt reibas, et jälle oma kohustuste juurde naasta. Ahi köeb. Mul on järjestikku seljas kampsun, dressipluus ja hommikumantel.
Tahaks suve!
