Pannkoogitortidest

Seda, missugune on üks ideaalne pannkoogitort, teab iga Pettsonist ja Findusest lugupidav inimene une pealt. See on vastupandamatu ning seda tuleb süüa suvisel õhtul viini valsse kuulates.

Ja kuna Väikevend peab endast vägagi lugu, avaldas ta ühel õhtul imestust, miks meie kunagi pannkoogitorti ei tee.

Eile võtsime end Lõvipoisiga lõpuks kätte ja andsime endast parima. Lõvipoiss segas taina ja mina täidised (kohupiimapasta ja Mamma tikrimoos). Lõvipoiss valas taina pannile ja mina keerasin kooke. Lõvipoiss tõstis koogi alusele ja mina panin täidised vahele. (Vahepeal käis üks meist loomulikult ka jalgpalliskoori inspekteerimas.) Maasikad ladusime koos peale.

Tulemus sai selline:

Kui kõik valmis, helistas Lõvipoiss ka Härrale. Härra teatas uhkelt oma kolleegidele, et tema poeg on valmistanud pannkoogitordi ja tema läheb nüüd seda sööma.

Aga see polnud see!

Hoolimata sellest, et Härra leidis oma arvutist ka viini valsid, polnud Väikevenna arvates tort ikkagi õige. Nimelt oli meie oma kaunistatud maasikatega ning mitte šokolaadinööpidega!

Väikevend jõi mahlaklaasi tühjaks ning läks mängima. Puutumata tema taldrikutäis jäigi.

(Õige tordi pildiga võite isegi pusle tellida, et asjad ükskord ometi selgeks saaks!)

Advertisements