Valge. Väga valge

Harikute üle me siin ei rõõmusta – nii et ei saa just öelda, et elu on nagu itaalia filmis. Aga paplitolmu on kõik kohad täis, isegi aknast tuleb sisse, kuigi meie tänavas pole ainsatki paplit!

Rootsi printsessi meheleminekut vaatasime tütar Kõrrekesega koos. Mõlemad pühkisime pisaraid. No nii ilus, et mine lolliks. Väikevend vaatas ka natuke aega, siis mängis rüütlit edasi. Kas kleidi õmbles kuri nõid, oli ainus, mis teda seejuures huvitas. Kui vastasin, et kurja nõida seal pole, kadus seegi vähene huvi. (Ehh, mehed!)

Silmnähtava armastuse kõrval mõjub kõik muu kuidagi lamedalt. Täna vaatasid lapsed Lumivalgekse filmi, no sealne finaal koos väidetava armastusstseeniga mõjus eilse pulmaülekande kõrval algklassilaste kooliteatrina, kus on ette võetud keeruline tükk, mille sõnadest näitlejad päriselt aru ei saa.

Ilus pulm ja ilusad kleidid tekitasid soovi endale kah midagi ilusat osta. Kuni Väikevend mängudžunglis köisi mööda alla lasi, proovisin endale selga umbes kümmet kleiti. Kleidid olid muidugi ilusad, aga üldiselt olid nad kas paksukstegevad või liiga kallid. (Loe: olen juurde võtnud ja raha on vähe!) Lõpuks hakkas endast kahju ning piirdusin uue pesutükiga. Parem ikka kui mitte midagi.

Toidupoodi sisenedes ulatati mulle kupong, mille vastu pidi pärast šokolaadi saama. Kui ostad vastava arvu kroonide eest. Kassas saingi siis šokolaadi. Jõulušokolaadi, 20 grammi. Nojah, ega meil jõulul ja jaanipäeval vahet ju tõesti pole. (Vähemalt ilma poolest, enamasti!)

Aga näedsa, suvi on ukse taga. Konnadest saavad printsid (mõnikord ka vastupidi) ja valgeid õisi on tõesti kõikjal. Paplitolmule lisaks.

Pannkoogitortidest

Seda, missugune on üks ideaalne pannkoogitort, teab iga Pettsonist ja Findusest lugupidav inimene une pealt. See on vastupandamatu ning seda tuleb süüa suvisel õhtul viini valsse kuulates.

Ja kuna Väikevend peab endast vägagi lugu, avaldas ta ühel õhtul imestust, miks meie kunagi pannkoogitorti ei tee.

Eile võtsime end Lõvipoisiga lõpuks kätte ja andsime endast parima. Lõvipoiss segas taina ja mina täidised (kohupiimapasta ja Mamma tikrimoos). Lõvipoiss valas taina pannile ja mina keerasin kooke. Lõvipoiss tõstis koogi alusele ja mina panin täidised vahele. (Vahepeal käis üks meist loomulikult ka jalgpalliskoori inspekteerimas.) Maasikad ladusime koos peale.

Tulemus sai selline:

Kui kõik valmis, helistas Lõvipoiss ka Härrale. Härra teatas uhkelt oma kolleegidele, et tema poeg on valmistanud pannkoogitordi ja tema läheb nüüd seda sööma.

Aga see polnud see!

Hoolimata sellest, et Härra leidis oma arvutist ka viini valsid, polnud Väikevenna arvates tort ikkagi õige. Nimelt oli meie oma kaunistatud maasikatega ning mitte šokolaadinööpidega!

Väikevend jõi mahlaklaasi tühjaks ning läks mängima. Puutumata tema taldrikutäis jäigi.

(Õige tordi pildiga võite isegi pusle tellida, et asjad ükskord ometi selgeks saaks!)

Arvab

Ühel kenal õhtul Lõvipoisiga jalgpalli vaadates jäi silma uhke tätoveeritud musklis käsivars.

Küsisin oma vanemalt pojalt, mida tema tätoveeringutest arvab.

Need püsitätoveeringud on ikka täiesti mõttetud. No oletame, et oled viiekümne üheksa aastane. Ja lased endale teha püsitätoveeringu, leekidega lohe. Ja siis kuuekümneselt saad vanaks ja lähed kortsu. Ja kõik vaatavad, et sul on kortsud ja õllekõht ja mingi leekidega lohe!

Ja vaata, nagu selle tüdrukuga läks. Mõtles et nii äge ja lasi endale viiskümmend kuus tähekest näole tätoveerida. Ja pärast jättis armuke ta maha ja isa käest sai pahandada!

Nii et ikka tasub mõnikord lapse tähelepanu ka välismeediale juhtida.

Toimetab

Väikevend sai Vanaemalt sada krooni.

Mängusasjapoes valis ta endale välja mootorratta.

Siis võeti suund kommi ostma.

Lagritsakommi me ei osta. Neid ostavad ainult pahad prussakad!

Välja valiti üllatusmunad: endale ja vennale Bobi omad ja õele roosa.

Sada krooni sai otsa.

Täna on Väikevend emaga tööl. Alustuseks printisime välja värvimispilte. Ben 10, dinosaurused ja motikad. Väikevend sirgeldas igale pildile, tegi kriidiga tahvlile neid tähti, mida ta oskab (O, I ja T). Pühkis need ära. Kõlkus klassiuksel.

Ma nägin ühte meest. Ta oli nagu remondimees. Ta oli üleni sinine. Juuksed olid ka sinised. Ta ütles mulle tere!

Mul on kõht tühi muideks!

Ja kus su õpilased on? Kus sa neid hoiad?

Mängis kaasavõetud motikatega. Joonistas veel tahvlile. Ajas pudelist vett põrandale.

Ma arvan, et meie tööpäev lõppeb varsti.

Eile kodus tõmbas Väikevend minu arvuti elektrikontaktist välja, kui õde-venda oli manitsetud arvutit korrektselt välja lülitama. Väikevend armastab, et kord oleks majas. Igal juhul arvuti enam ei käivitu. Nii et kord ON majas.

Ja muidu on ka kõik hästi.

Sest mul on täna kaval plaan. Lähme üllatusmuna ostma!

Aga sinu raha sai ju eile otsa!

Nõudlikul toonil: Aga kas sinu raha sai ka otsa? – ma mõtlen, et me ostame täna sinu raha eest!

Kortsukreemiealise lõhnavast ja muretust elust

Noorel inimesel on iga asjaga palju muret. Näiteks kui on vaja osta nii triviaalne asi nagu seda on nötsikutäis näokreemi. Vajab mu nahk niisutust või vitamiine? On mul kuiv, rasune, segatüüpi või tundlik nahk. No ja nõnda edasi.

Minu eas inimesel on juba palju lihtsam. On kreem 35+, 45+ ja silub ka sügavad kortsud.

Lisaks – iga ju kohustab – tean ma nüüd, mille järele lõhnab saabuv keskiga. Kunagi lapsepõlves oli mu emal mingi sääsepeletuskreem. Hõbedases tuubis, venekeelse kirjaga. Haises kohutavalt (praegused ohvid on selle kõrval kui lillelõhn), nii et tõenäoliselt võis see peletada eemale mitte ainult sääsed, vaid ka kogu ülejäänud eluslooduse.

Ma arvan, et ma olin selle lõhna juba täiesti unustanud.

Kuni tundsin liigesvalusid. Sõrmeliigesed, randmed, põlved, nii edasi. Ühel päeval jätsin koguni ujumise pooleli. Ja soetasin endale tuubikese valu leevendavat kreemi. Hõbedases tuubis, ainult kiri pole venekeelne.

Valude vastu aitab päris kenasti.

Ainult et lõhnab samamoodi nagu ema sääsetõrjevahend.

Onju pruun on musta värvi?

Emme, on ju, pruun on musta värvi? – nõnda küsis ühel õhtul lasteaiast koju tulles Väikevend.

Kummalised küsimused saadavad mind viimasel ajal pidevalt. Ja noh, mitte ainult küsimused. Vaid üldse.

Nii näiteks jäin ma eelviimati ujulas oma pesemisajade kotist ilma. Paar aastat vana hall kott – ma muide ei armasta halli värvi üleüldse! – mille väljavahetamisele olin tegelikult mõelnud juba mõnda aega. Ning koos kotiga ka pool pudelit šampooni, praktiliselt tühi dušigeelipudel, näokreem, ihupiim ja kannariiv. Lisaks vesivõimlemise number – (läksin enne võimlemist ujuma ja sel ajal see kott duširuumi riiulist kaduski). Ma ei suutnud isegi vihastada, kui ma pesemata pea ning kreemitamata number väiksema nahaga kodu poole sõitsin. Pidi ju olema kas haige inimene või siis väga vaene – kelle peale sa siin vihastad?

Ma olen ka kord varem kleptomaani ohvriks langenud, siis ma küll vihastasin. JA tõsiselt. Tookord läksid ülikooli raamatukogus laua pealt kaotsi uurimistöö tarvis tehtud märkmed. No veel väärtusetumad võõrale kui kasutatud kannariiv ja pool sampooni!

Kui ma nüüd eile-täna uut kotti komplekteerisin ja kõik kulud kokku liitsin, ei olnudki rahaline kaotus nii väike, kui esmalt tundus. Samas, kui nädalavahetusel kuulsin juhtumist, kui suvilaköögist olid ära viidud kõik pliidist kapinuppudeni, siis on minu hall kotike muidugi peaaegu et mitte midagi.

Väikevend oli kuuldust muidugi erutatud. Temal on kõik must ja valge – eks ole. (Isegi pruun.) Nii käisime perega uues batuudi- ja rulluisukeskuses, kus Lõvipoiss juba kahel korral vaimustunult sünnipäevadelt on naasnud – ja see asub teatavasti politseimaja kõrval.

Nii palju politseiautosid! oli Väikevend vaimustunud.

Kas teised autod on pättide omad? päris ta seepeale huviga.

Aga, mis mind ennast tõsiselt huvitab: kas see on päriselt normaalne, et kui laps on käinud poole vaheajanädala jooksul Pokumaal, Liikluslinnakus, ujumas, kinos ja sõidab parasjagu koju rulluisu- ja batuudikeskusest, siis veab ta tsirkusetelki nähes nina vingu. Kuna tema ei mäleta isegi, millal ta viiamati tsirkusesse sai.

Pruun ongi ehk musta värvi?