Hakkaks lõpuks puhkama… (vol 2)

Ettevalmistused sujuvad tavapäraselt.

Olen otsinud oma passi poolteist tundi, kuulutanud selle kadunuks, liigutanud seinast kappe, mis on sinna kinnitatud enam-vähem jäävkleepumisloitsuga, sorteerinud läbi vanapaberi, nutnud, omanud kahte abivalmis last, kes aitasid otsida ja silitasid pead, ühte last, kellele kõik palju nalja tegi ning leidnud lõpuks passi oma kirjutuslaua kohalt riiulist (kuhu see jäi ilmselt kolm päeva tagasi öösel peale passinumbri saatmist sinna, kuhu vaja.)

Olen küüsi lakkinud.

Olen lapsi kõvasti kallistanud.

Mis veel?

Praegu on minus pead tõstnud tavapärane tundmus lastest lahkudes: no oli seda nüüd üldse vaja. Ma ei taha siit ju tegelikult kuhugi ära minna!

Noh, loodetavasti tõuseb mu reisist ikka tulu ka ja. Võib-olla oskan ma siis näiteks veatult öelda: Czy Twoje wlosy sa brazowe – naturalne lub farbowane?

Advertisements