Hakkaks lõpuks puhkama… (vol 2)

Ettevalmistused sujuvad tavapäraselt.

Olen otsinud oma passi poolteist tundi, kuulutanud selle kadunuks, liigutanud seinast kappe, mis on sinna kinnitatud enam-vähem jäävkleepumisloitsuga, sorteerinud läbi vanapaberi, nutnud, omanud kahte abivalmis last, kes aitasid otsida ja silitasid pead, ühte last, kellele kõik palju nalja tegi ning leidnud lõpuks passi oma kirjutuslaua kohalt riiulist (kuhu see jäi ilmselt kolm päeva tagasi öösel peale passinumbri saatmist sinna, kuhu vaja.)

Olen küüsi lakkinud.

Olen lapsi kõvasti kallistanud.

Mis veel?

Praegu on minus pead tõstnud tavapärane tundmus lastest lahkudes: no oli seda nüüd üldse vaja. Ma ei taha siit ju tegelikult kuhugi ära minna!

Noh, loodetavasti tõuseb mu reisist ikka tulu ka ja. Võib-olla oskan ma siis näiteks veatult öelda: Czy Twoje wlosy sa brazowe – naturalne lub farbowane?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s