Tervitused laagrist

Lõvipoiss on laagris juba neljandat päeva.  Võrreldes eelmise aastaga on toimunud teatud arenguid.

Mõningad neist torkasid silma juba reedel. Möödunud aastal saadeti eranditult kõik kossupoisid teele pikkade hüvastijättude, kallistuste ja lehvitamistega. Sel aastal olime meie Kõrrekesega rohkem erand, paljud poisid hüppasid lihtsalt autolt maha ja spordihoone trepile nad oma spordi- ja seljakottidega bussi tulekuni jäid,  jututeemadeks jalgpall ja kaasa antud taskuraha suurus.

Eelmisel aastal helistas Lõvipoiss koju otsekui mingit huvitavat matemaatilist mudelit järgides. Esimesel päeval üks kord. Teisel kaks. Ning lõpuks, viiendal päeval, siis viis korda.

Seekord on piirdutud ühe korraga päeva kohta. Ühe põhjaliku korraga muidugi.

Mida te teete?

Kes jalgpallis võitis?’

Kas sa need ikka tabelisse märkisid üles?

Kuidas Siisil läheb?

Ei, ma ei mõtle, et kas ta on sünnitanud, aga kas sa talle ikka kiisueineid annad?

Ega sa ei ole unustanud lilli kasta?

Mida Väikevend teeb?

Ja õde?

Ja kuidas sul endal läheb?

Ei, ma ei mõtle, et mida sa teed, vaid et kuidas sul läheb!

Homme tuleb Lõvipoiss tagasi.  Ma olen väga rõõmus. Ma arvan, et me kõik oleme.