Ilmselt oleks lihtsam teha loetelu sellest, mida ma mööduval nädalal ei teinud. Sest kui mõtlema hakata, pole ma tõesti näiteks võtnud koera ega sooritanud benji-hüpet.
See-eest käisin kolmapäeval kanuumatkal. Üksteist kilomeetrit ühes paadis kuuenda klassi härrasmeestega. Väga lõbus ja õpetlik. Lisaboonuseks mitu kohatud lindu, näiteks part ja rähn, kelle ma ära tundsin, ja üks, kes sarnanes kõige rohkem kunagi filmis nähtud tuttpütile (aga ma pole selles kindel) ning soe supp.
Ning otsekui illustratsiooniks arusaamale, et õpetajate elu ongi meelakkumine, käisin järgmisel päeval gümnaasiumiklassiga Vargamäel. Programmis oli lugupeetud kirjaniku sünnikoduga tutvumine ja teater. Pean kohe tunnistama, et Vanade ja noorte kohta mul mingit eelinfot polnud, lastega läksin kaasa lihtsalt sellepärast, et kolleeg palus.
Teatrielamus oli seega täiesti ootamatu ja väga, väga võimas. Juba lugu ise, mille kohta tõsimeelsed tammsaarelased pahaselt mühatasid, oli minu jaoks terviklik ja puudutav. Ja näitlejad, minu jaoks suuresti pea sama tundmatud kui eelmisel päeval nähtud linnud Ahja jõel, olid suurepärased, eranditult kõik.
Vanad ja noored, karismaatiline koduväi ja võimukad vanemad oma ainsa tütrega. See vaene naine oma vanemate ja mehe vahel, olukorras, kus õigupoolest polegi valikuid. Ja kas kedagi tegelikult aitas see vanaisa surmaeelne selgus ja tarkus. Ehk lapselast ikka aitas? Oh, kui vähegi võimalik, mine ja vaata ise.
Kogu selle emotsiooni ajel pole ehk imestada, et lahkusin Vargamäelt koos kassiga. Väike orvuke sulatas mu juba niigi sulanud südame küll täiega.
Niisiis, Mammal on nüüd kass Saba. Viiesajast grammist kassist piisab, et tal on kuidagi täitsa uus särts ja olemine.
Milline tore kassike…
Ma lihtsalt pean vajalikuks mainida, et ma lihtsalt armastan Su blogi. 🙂
Nii tore. Aitäh.