Advendiaja algus

Kui võtta lühidalt kokku, siis isiklikult mina olen hetkel arvutitu, sääred on mul marraskil ning (elu esimene) parkimistrahv kaelas.

Esimene detsember algas tegelikult küll nii nagu ikka. Päkapikkude, ehitud kuuse, küünalde ning pühapäeva puhul isegi väljamagamisega. Seejärel teatas Suur Vend, et tema korvpallitossud on nii katki, et võistlustele minna ei saa. No vabalt jõudis ju enne, kui laps üheteistkümneks hommikul treeneri bussi peale viia, spordipoest läbi ning uued tossud osta! Päeva peale selgus, et mu arvuti ei käivitu. Kohe üldse ei käivitu.

Esmaspäeval viisin lapse trenni ning panin parkimiskella tund aega valesti. Aitasin meie pere noorimale korvpallitossud jalga ning jõudsin uksest välja just parasjagu hetkel, kui mulle kirjutati välja parkimistrahv. Pistsin paberitüki käekotti, mis oli hetkega kogu maailma ebaõiglusest pungil ning läksin toidupoodi. Teel kukkusin sääred marraskile ja sukkpüksid katki.
Muidu me elame täitsa hästi.

Väikevend osales elu esimestel korvpallivõistlustel ning viskas kohe esimeses mängus korvi ka! Kolmest korvpallimängust võideti kaks. Suur Vend sai vähemasti ühe võistkonnaga meistrikatel alagrupist edasi, nädalavahetuse skooriks kokku kolm võitu, üks kaotus. Lisaks sai ta ka prillid. Muusikas hindas kiuslik õpetajaproua teda viiega ettekande eest (teemal Lemmikesineja, minu ettepanekul asendas ta õnneks BläcK Rokiti Tõnis Mägiga, ehk on ka sellel oma roll lisaks prillidele). Kõrreke võitis oma kooli bioloogiaolümpiaadi. Nii et tõesti, elu on ju täitsa ilus, kui mõned pisiasjad välja jätta. (Näiteks, et ma istun praegu, kell veerand viis ikka veel töö juures ning teen väikese pausi internetipõhiste õpiülesannete hindamises.)

Ole sina libedaga ettevaatlik!