Jõulud, need ühed ja ainsad

Lapsepõlve jõulumälestused on sulanud üheks tervikuks: lumine surnuaed, seitsme küünlaga kuusk, praekapsas ja jõuluhani, jõuluvana, sageli ka külalised, alati üks ja sama pere, pereema sealjuures väsimatult oma tervise üle kurtmas. Enamasti sain ikka jõuluks ka mõne raamatu, millega sobival ajal oma tuppa taganesin.

Siis sain suureks ja minu unistuseks oli Mamma-Papa juurde minekust pääseda, et olla jõulude ajal lihtsalt kahekesi oma kallimaga. Üks kord vist proovisime ka, aga lõpuks tuli ikkagi traditsioonidele alla vanduda. Ainult selja- ja õla- ja peavaluga tädi H-st olime aja jooksul kuidagi vabanenud.

Ja nii on mul siiamaani, nüüd juba üksi oma lastega, igal aastal. Ühe erandiga.

Neliteist aastat ja kaks päeva tagasi sündis mu tütreke. Kargel talvisel ööl, Toomemäe sünnitusmajas. Ööl, kui ta sündis, lasi härra talle Mozarti muusikat ja väitis, et ta saab juba kõigest aru. Jõululapäeva hommikul lubati meid koju.

Midagi niivõrd täiuslikku polnud mul varem olnud. Minu tütar! Nii veatu, nii eriline. Härra käis õhtu saabudes poes, mul on meeles, ta ostis Eesti Ekspressi, verivorsti ja tütrele roosade karudega kõrina. Toolil istuda ma veel ei saanud, külitasime koos elutoa vaibal ja see oli kõige täiuslikum jõuluõhtu minu elus. Võimalik, et oli kuusk ja kingitused, võib olla ei olnud.

Ilusaim kingitus oli ise saabunud. Ja on nüüdseks oma neljateistkümne aastaga kasvanud minust pikemaks, saanud minust targemaks, nutikam ja ilusam on ta nagunii. Oma elu kõige esimesi jõule ta muidugi ei mäleta, see meelespidamine on minu mureks.

Sellest ajast alates on olnud üha korduv muster: lastega surnuaiale, kirikusse, Mamma juurde. Kuusk Mamma toas on jäänud pisemaks. Küünlad on endiselt ehtsad, hani ja kapsas lõhnavad samamoodi kui lapsepõlves. Kui veab, saab endiselt kingiks mõne raamatu. Ka kõik hilisemad pühad on sulanud ühte, mõnel aastal on võib olla olnud külm, teisel porine, keegi on olnud haige, Mamma pole olnud hanega rahul, jõuluvanale on sobinud liiga varased kellaajad, mõne lapse pakis on rohkem komme kui mulle meeldib või siis ükskord sai Väikevend eriti tüütuid helisid tegeva roboti või veel midagi.

Aga selliseid pühi nagu ma kogesin neliteist jõulu tagasi, pole rohkem olnud. Ja enam vist ei tule.

Ka traditsioonides on muidugi oma võlu. Ja hea on, kui kõik su lapsed on terved ja rõõmsad, et on maitsvat toitu jõululauale panna ja et sul on võimalik kõigile oma armsatele kingitus teha. See pole ju tegelikult hea, see on suurepärane!

Kauneid pühi!

Inspiratsioon: jõulud, Kõrreke, Ritsik.

Advertisements

11 thoughts on “Jõulud, need ühed ja ainsad

  1. Mäemamma ütles:

    Ilus … Ja nukker … Ja poeb südamesse …
    Hääd jõulu, iibis!

    • iibis ütles:

      Ma ise lootsin küll, et tuleb selline helge jõululugu. Aga noh, “a leopard doesn’t change its spots.”

      Häid (ja loodetavasti lumiseid) pühi Sulle!

  2. Anu ütles:

    mul on vanemad lapsed detsembris sündinud ja on meeles ka need “uued jõulud” mõlemaga, esimene kord kahenädalase ja teine nädalase maailmanaba-ilmaimega 🙂 rõõmsaid jõule!

  3. Sille ütles:

    Sul veab, et on olnud sellised tõeliselt erilised jõulud. Igaühele pole antud jõululast. 🙂
    Palju õnne sünnipäevalapsele ja tema emale!
    Ja kauneid pühi teie perele!

  4. sehkendaja ütles:

    🙂 Jah, ainukesed vaiksed jõulud meie peres olid ka needsamad, kui väike jõulupoiss sündis. Edasi vahetasin oma jõulutraditsioonid mehe pere omadega. Mille üle kurvastasin algul rohkem, siis kaklesime sel teemal palju ja nüüd olen leppinud, et uute traditsioonide üle rõõmustada ja rahu tunda.
    Ilusaid jõule!

    • iibis ütles:

      Jah, eks see leppimine ja rõõmu leidmine ka selles, mis alguses ei meeldi, on vist paraku ka märk lisanduvast vanusest… Jagugu Sulle pühadeaega rohkesti rõõmu ja rahu.

  5. Kersti ütles:

    Oled mu lemmikglogija, Anu. Siitsamast sain täna Sinu nime teada.
    Soovin Sinu Väga Toredale Pesakonnale ilusat, head ja 6nnelikkust!
    Et see “härra” teie elus kaugelt figureeerib, nagu olen märganud, siis aru ei saa ma iialgi, kuidas kyll sellise v6rratult toreda pere juurest pidi ära lahkuma, olles ise täie m6istuse ja tervise juures.
    Ei taha mingit vastust, aga, kui loen siin, siis alati m6tlen just seda.
    Vabandan ka.

    • iibis ütles:

      Kui see nüüd mulle (ja mitte Anule) oli öeldud, siis tänan väga. Aga härra on oma laste jaoks endiselt täiesti olemas. Nii et kurta pole põhjust. (Ning vabandada pole samuti vaja.)

      • Anu ütles:

        jajaa, mina alles nii värske Iibise lugeja, et ma härra looga üldse kursis pole, aga olen täitsa nõus, et Iibis on väga tore ja hea “sulega” blogija ja mina soovin ka nii pesakonnale kui üldse kõigile kõike paremat!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s