Need jõulud, kurva lõpuga

Kui ma kunagi elus kunagi veel peaksin lund rookides kurtma, püüan selleaastaseid jõule meenutada. Aga muidu oli kõik nagu ikka. Surnuaiale tulid kõik lapsed täiesti vabatahtlikult kaasa. Meenutasime kadunukesi hea sõnaga ja panime küünlad põlema. Mul olid porile mõeldes kummikud jalas.

Kirikus käisime ka, sedakorda keskaegses Jaani kirikus, mis mulle suuremate laste kooli jõulukontserdi ajal hea tunde jättis. Mõte kippus küll rändama – kuidas sellessamas paigas ka poole tuhande aasta eest inimesed jõululaupäeval kogunesid, kuidas kellamehe ülesandeks oli tol ajal ka sigu ja koeri peletada, kuidas mõni laps ehk ka siis toolil jalgu kõlgutas (nagu Väikevend seekord) ning range ilmega suurem õde teda pahaselt vaatas (nagu Kõrreke). Aga meeleolu oli küll õige. Ka tuledesäras kesklinn tundus kaunis.

Mamma juures oli nagu ikka. Õhtusöök – hani ja kapsas – nagu igal jõulul. Kingitused olid ka sel aastal päkapikkude poolt kuuse alla poetatud. Mamma mängis klaverit. Kõrreke ja Väikevend laulsid. Ka Suur Vend jorises kaasa, kui me mõne tuntud laulu üles võtsime. Minul oli luuletus, Vanaema rääkis anekdoodi. Kui Kõrreke enne kurtis, et ta vist ei oskakski jõuluvanale kirjutada, sest ta ei tea isegi, mida tahab ja Suur Vend arvas sama, siis selgus, et vana on lastest targem ning kõik olid rõõmsad. Mina seekord raamatuid ei saanud, aga mõni ootamatult edev asi tavapärasele kohvile ja tumedale šokolaadile oli lisaks. Nii tore, kui keegi on sinu peale mõelnud.

Peale jäätist ja kohvi palus Kõrreke näha, kuidas Mamma oma kassile rohtu annab. Olin alguses paaril päeval Mammal abiks käinud, aga siis omandas ta iseseisvalt tehnika kass käterätikusse muumiaks keerata ja kaks tabletti turtsuvale Martale suhu suruda. Vaatepilt oli lõbus, kass oli ootuspäraselt nördinud ning Mamma ootamatult osav.
Põgene, vaba laps, ütles Vanaema solvunult minema jooksnud Martale lõpetuseks järele ning kõik naersid südamest.

Kodus oli küll etteaimatav vaidlus Väikevennaga, kas uhke Kariibi mere piraatide lego tuleks kohe kokku panna või oodata hommikuni, aga lõpuks soostus poiss siiski hommikuga ning läks hambaid pesema.

Hommik oli mõnus. Lapsed vaatasid jõuluks saadud filme ja sõid piparkooke, Väikevend pusis poole päevani oma legoga, mina lugesin Roosi nime.  Keskaeg on mu vaieldamatu lemmikajastu ning seda lugu pole ma vist viimased kümme aastat lugenud. Nii et alati ei peagi jõuluks uusi raamatuid saama, mõni vana lemmik on samuti hea ette võtta.

Helises telefon.

Mamma kass Martal oli alanud krambihoog ning loomake tuli haiglasse viia. Kass lebas krampides samal rätikul, kuhu ta eelmisel päeval nii osavalt sisse oli mässitud.

Pisut rohkem kui tunni aja pärast tulime loomakliinikust välja. Kast kassiga, kes veel eelmisel õhtul oli meid kõiki naerma ajanud, oli teibiga kinni tõmmatud. Ülehomme matame Marta, meie oma kadunud Siisi pojakese – ma ise olin kuus aastat tagasi ämmaemandaks – Mamma juurde aeda.

Niisugused jõulud siis sel aastal.