Need jõulud, kurva lõpuga

Kui ma kunagi elus kunagi veel peaksin lund rookides kurtma, püüan selleaastaseid jõule meenutada. Aga muidu oli kõik nagu ikka. Surnuaiale tulid kõik lapsed täiesti vabatahtlikult kaasa. Meenutasime kadunukesi hea sõnaga ja panime küünlad põlema. Mul olid porile mõeldes kummikud jalas.

Kirikus käisime ka, sedakorda keskaegses Jaani kirikus, mis mulle suuremate laste kooli jõulukontserdi ajal hea tunde jättis. Mõte kippus küll rändama – kuidas sellessamas paigas ka poole tuhande aasta eest inimesed jõululaupäeval kogunesid, kuidas kellamehe ülesandeks oli tol ajal ka sigu ja koeri peletada, kuidas mõni laps ehk ka siis toolil jalgu kõlgutas (nagu Väikevend seekord) ning range ilmega suurem õde teda pahaselt vaatas (nagu Kõrreke). Aga meeleolu oli küll õige. Ka tuledesäras kesklinn tundus kaunis.

Mamma juures oli nagu ikka. Õhtusöök – hani ja kapsas – nagu igal jõulul. Kingitused olid ka sel aastal päkapikkude poolt kuuse alla poetatud. Mamma mängis klaverit. Kõrreke ja Väikevend laulsid. Ka Suur Vend jorises kaasa, kui me mõne tuntud laulu üles võtsime. Minul oli luuletus, Vanaema rääkis anekdoodi. Kui Kõrreke enne kurtis, et ta vist ei oskakski jõuluvanale kirjutada, sest ta ei tea isegi, mida tahab ja Suur Vend arvas sama, siis selgus, et vana on lastest targem ning kõik olid rõõmsad. Mina seekord raamatuid ei saanud, aga mõni ootamatult edev asi tavapärasele kohvile ja tumedale šokolaadile oli lisaks. Nii tore, kui keegi on sinu peale mõelnud.

Peale jäätist ja kohvi palus Kõrreke näha, kuidas Mamma oma kassile rohtu annab. Olin alguses paaril päeval Mammal abiks käinud, aga siis omandas ta iseseisvalt tehnika kass käterätikusse muumiaks keerata ja kaks tabletti turtsuvale Martale suhu suruda. Vaatepilt oli lõbus, kass oli ootuspäraselt nördinud ning Mamma ootamatult osav.
Põgene, vaba laps, ütles Vanaema solvunult minema jooksnud Martale lõpetuseks järele ning kõik naersid südamest.

Kodus oli küll etteaimatav vaidlus Väikevennaga, kas uhke Kariibi mere piraatide lego tuleks kohe kokku panna või oodata hommikuni, aga lõpuks soostus poiss siiski hommikuga ning läks hambaid pesema.

Hommik oli mõnus. Lapsed vaatasid jõuluks saadud filme ja sõid piparkooke, Väikevend pusis poole päevani oma legoga, mina lugesin Roosi nime.  Keskaeg on mu vaieldamatu lemmikajastu ning seda lugu pole ma vist viimased kümme aastat lugenud. Nii et alati ei peagi jõuluks uusi raamatuid saama, mõni vana lemmik on samuti hea ette võtta.

Helises telefon.

Mamma kass Martal oli alanud krambihoog ning loomake tuli haiglasse viia. Kass lebas krampides samal rätikul, kuhu ta eelmisel päeval nii osavalt sisse oli mässitud.

Pisut rohkem kui tunni aja pärast tulime loomakliinikust välja. Kast kassiga, kes veel eelmisel õhtul oli meid kõiki naerma ajanud, oli teibiga kinni tõmmatud. Ülehomme matame Marta, meie oma kadunud Siisi pojakese – ma ise olin kuus aastat tagasi ämmaemandaks – Mamma juurde aeda.

Niisugused jõulud siis sel aastal.

Advertisements

9 thoughts on “Need jõulud, kurva lõpuga

  1. ritsik ütles:

    ohsa, selline kurb sündmus jõuluajal 😦
    Paid teile!
    Mis kassil viga oli?

  2. iibis ütles:

    See haigus, mille tõttu ta kaks nädalat rohtu oli võtnud, oli neerukivid. Aga krambid viitasid sellele, et tõenäoliselt oli tal midagi ajuga, näiteks ajukasvaja. Kui me kliinikusse jõudsime, oli loomake juba hapnikupuuduses ning lämbumas. Korraks saadi krabid maha, aga siis tuli uus hoog. Nii ta läks.

    Elu oli tal, nagu kõigil Mamma kassidel, nagu kuninga kassil. Kahju ainult, et liiga lühike.

  3. Anu ütles:

    oi kui kahju…

  4. Sille ütles:

    Kurb …

  5. helle ütles:

    Kaastunne!
    Minu kass on 12, elas üle kolimise Pärnusse ja kohanes uue eluga.
    Soovin teile ilusat aastavahetust.

  6. mäemamma ütles:

    😦
    Oi, kiisu-miisu … karvapall.
    Aga olgu siis palju priskeid hiiri ja ridades kraapimist ootavaid sohvasid seal pilveveerel … ja kamp lahedaid köutse semuks ka.

  7. iibis ütles:

    Kass Marta kohtub lisaks kõutsikambale parematel jahimaadel ka oma ema Siisi ja õde Liinega. Mamma pärast olen rohkem mures. Selle kassi võtsid nad veel koos Papaga. Ning peale seda, kui Papa, kes oli alati põlglikult mühatanud, kui juttu tuli allergilistest lastest, diagnoositi endal hilises eas kassikarvaallergia. Aga tema raviarstki arvas, et stressimaandus, mida kass pakub, kaalub üles veel ühe lisanduva ravimi. Nii see ilmselt ka oli.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s