Lapsepõlve süütud, muretud mängud

“Kas sa meile midagi ette ka loed?” kisasid lapsed.
“Seda ma võin,” sõnas Mymla. “Kuhu me viimati pidama jäimegi?”
Lapsed kordasid kooris:
“See-on-ühe-silmaga-Bobi-verine-kätetöö-ütles-politseiinspektor-Twiggs-ja-tõmbas-kolmetollise-naela-tapetu-kõrvast-välja-see-pidi-juhtuma…”
“Hästi, hästi,”katkestas Mymla. “Aga tehke nüüd natuke kiiremini…”
(Tove Jansson, Muumipapa memuaarid.)

Nädalavahetus oli tore, sest sai palju mängida. Muu hulgas õpetasime ka Väikevennale Tsitadelli selgeks. Ekstraverdina on tal muidugi raske oma kaartide koha pealt kuss olla, aga muidu sai ta kenasti hakkama.

Tütar Kõrreke seevastu koristas oma toa suisa palavikulise õhinaga. Ehk tuli see sellest, et tal ongi reedest saati palavik? Põhimõtteliselt lõppes asi sellega, et tütarlaps tõstis kogu toas mööbli ümber (seda mängu armastasin Kõrrekese eas ka mina.) Ning veel võttis ta kuulda mu soovitust ja vana nukukast ootab ukse kõrval keldrisse viimist. Tegime veel enne errusaatmist ühispildi ka (ainult Kusti püksid olid kahjuks kadunud.)

Vasakult: Liisa, Kirsi, Reeta, Kusti

Pildil vasakult: Liisa (snd 2001), Kirsi (2006), Reeta (2003), Kusti (2003).

Liisa tõi Kõrrekesele, kes oli just saanud Suureks Õeks, Saksamaalt Papa. Kirsi oli viimane, saadud kas sünnipäevaks või jõuluks. Kirsi on ühe jalaga, teine jalg tuli puu otsast alla kukkudes küljest. Reeta on samuti saadud sünnipäevaks, talle tegi Kõrreke ikka patse. Kusti oli Suure Venna nukk ja tema lahutamatu kaaslane. Ka Kusti on invaliid, vigastatud käsi püsib küljes vaid tänu sidemele. Ja nagu öeldud: lisaks käele on kadunud ka tema püksid ja müts.

Väikevend pehmetest mängudest eriti ei huvitu. Aga me ehitasime temaga eile kindlust, kaitsetorni tegime juba varem.

Selline on tulemus:
jaan13 029

Mängimist jätkub tundideks. Ainus oht, et keegi tuleb ja paneb näiteks pahad mehed heade karpi. Siis pole Väikevenna nördimusel piire. Mõnikord räägivad sõjamehed rumalate sõnadega. Siis käsib ema pealikul oma mehed korrale kutusda.

Ajad on meil nukkude kodu ja kooliga võrreldes tõesti muutunud.

Ka lugemises on Väikevend päris tubli. Tõin hiljaaegu töölt koju paki Imelisi Ajalugusid, nüüd istub Väikevend süvenenult laua taga ja loeb täitsa kenasti:

Enamasti täitsid ninjad oma ülesandeid märkamatult. Nad olid kindluste vallutamise meistrid – ronisid hääletult üle müüride ja tapsid valvurid.

Mulle, teate, aitab!

Mulle, teate aitab!

Olin tulnud hommikul allakorrusele, et kohvivesi keema panna ja mõnusalt aeglast pühapäevahommikut alustada.

Köögis selgus, et Suur Vend oli hakanud küpsetama pannkooke. Mis iseenesest oli tore. Aga. Terve köök oli täis tainapritsmeid – köögikaal, kapiuksed, kraanikausiümbrus. Ületäidetud prügikasti kaane alt paistsid munakoored ja untsuläinud pannkoogilöga. Sisulise poole pealt – tainas oli ilmselgelt liiga vedel, kuigi Suur Vend ise väitis, et oli järginud kuldset 2-3-4 reeglit (kaks muna, kolm tassi jahu ja neli piima-vee segu, kunagise telekoka Hildur Soku järgi). Polnud ka ime, et koogid ei tahtnud küpseda. Lisaks oli ka õli otsa saanud.

Panin tainasse jahu juurde, otsisin külmkapist mageda või, viisin prügikasti välja ja tõstisin panni õigele, suuremale plaadile. Pooleteise tunni pärast lõpetasin põrandapesuga.

Ja siis ma otustasin.

Järgmisel nädalavahetusel ma streigin.

Annan Suurele Vennale ja Kõrrekesele raha ja võin aidata autoga poes käia. Aga söögid teevad ise, maja koristavad ise. Pesukastid pesevad tühjaks ja vaatavad, et Väikevennal oleksid eelkooli kodused tööd tehtud. Aa, soojuspumba puhastamine ka. Kõrrekesel peakski mugavam olema, sest ta on must neli senitmeetrit pikem.

Mina koristan oma toa ja loen, pleed ümber ja piimaga kohvitass käes, Imelisi ajalugusid ja ootan söömakutsumist. Kui mul on tuju, aitan lauda ka katta.

Aga emme, sa peaksid loosungi ka tegema! ütles Suur Vend.

Jah, minu loosung ongi: mulle aitab!

Suuremad lapsed hakkasid juba kokaraamatuid uurima.

Emme, mida sa veiseajukotletist arvad?