Lapsepõlve süütud, muretud mängud

“Kas sa meile midagi ette ka loed?” kisasid lapsed.
“Seda ma võin,” sõnas Mymla. “Kuhu me viimati pidama jäimegi?”
Lapsed kordasid kooris:
“See-on-ühe-silmaga-Bobi-verine-kätetöö-ütles-politseiinspektor-Twiggs-ja-tõmbas-kolmetollise-naela-tapetu-kõrvast-välja-see-pidi-juhtuma…”
“Hästi, hästi,”katkestas Mymla. “Aga tehke nüüd natuke kiiremini…”
(Tove Jansson, Muumipapa memuaarid.)

Nädalavahetus oli tore, sest sai palju mängida. Muu hulgas õpetasime ka Väikevennale Tsitadelli selgeks. Ekstraverdina on tal muidugi raske oma kaartide koha pealt kuss olla, aga muidu sai ta kenasti hakkama.

Tütar Kõrreke seevastu koristas oma toa suisa palavikulise õhinaga. Ehk tuli see sellest, et tal ongi reedest saati palavik? Põhimõtteliselt lõppes asi sellega, et tütarlaps tõstis kogu toas mööbli ümber (seda mängu armastasin Kõrrekese eas ka mina.) Ning veel võttis ta kuulda mu soovitust ja vana nukukast ootab ukse kõrval keldrisse viimist. Tegime veel enne errusaatmist ühispildi ka (ainult Kusti püksid olid kahjuks kadunud.)

Vasakult: Liisa, Kirsi, Reeta, Kusti

Pildil vasakult: Liisa (snd 2001), Kirsi (2006), Reeta (2003), Kusti (2003).

Liisa tõi Kõrrekesele, kes oli just saanud Suureks Õeks, Saksamaalt Papa. Kirsi oli viimane, saadud kas sünnipäevaks või jõuluks. Kirsi on ühe jalaga, teine jalg tuli puu otsast alla kukkudes küljest. Reeta on samuti saadud sünnipäevaks, talle tegi Kõrreke ikka patse. Kusti oli Suure Venna nukk ja tema lahutamatu kaaslane. Ka Kusti on invaliid, vigastatud käsi püsib küljes vaid tänu sidemele. Ja nagu öeldud: lisaks käele on kadunud ka tema püksid ja müts.

Väikevend pehmetest mängudest eriti ei huvitu. Aga me ehitasime temaga eile kindlust, kaitsetorni tegime juba varem.

Selline on tulemus:
jaan13 029

Mängimist jätkub tundideks. Ainus oht, et keegi tuleb ja paneb näiteks pahad mehed heade karpi. Siis pole Väikevenna nördimusel piire. Mõnikord räägivad sõjamehed rumalate sõnadega. Siis käsib ema pealikul oma mehed korrale kutusda.

Ajad on meil nukkude kodu ja kooliga võrreldes tõesti muutunud.

Ka lugemises on Väikevend päris tubli. Tõin hiljaaegu töölt koju paki Imelisi Ajalugusid, nüüd istub Väikevend süvenenult laua taga ja loeb täitsa kenasti:

Enamasti täitsid ninjad oma ülesandeid märkamatult. Nad olid kindluste vallutamise meistrid – ronisid hääletult üle müüride ja tapsid valvurid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s