Elu rattal, rattaga ja rattata

Minul, ma arvan, pole küll hamstrimaski juurde vaja!

Aga ega siin igav küll ei hakka. Täna viisin töökotta oma perest kolmanda ja neljanda ratta. Lootus, et vähemalt Väikevenna puhul piisab vaid öelda Suurele Vennale, et ole hea, pumpa vennal kummid täis, oli asjatu. Ka tõukeratas veab viltu, nii et kui juba nagunii töökotta asja, panin selle ka autole peale. Samal ajal on pesamuna, nagu selgub, lasteaiasõbra sõiduriistal kahel rattal püsimise selgeks saanud. Täna oli lasteaiaõpetaja sõnul juba kurvegi võtnud, siis korra küll vastu seina põrutanud, aga sõbra abil uuesti sadulasse tõusnud ja edasi kihutanud. Teised viiesed juba enamasti sõidavad abiratasteta, nii et oli ka aeg. Ehkki võrreldes kuu algusega on töökojas järjekorrad üha pikemad.

Kuna rattasõitu tuleb oodata, võtsin pesamuna hoopis õhtul ujulasse kaasa. Senikaua, kuni mina vesivõimlesin, harjutas mu poeg lastebasseinis vettehüppeid. Plartsud tulid suured ja korralikud. Vaidluskohaks oli ainult küsimus, kas minna naiste või meeste riietusruumi. (Tavaliselt käib ta vennaga meeste poolel.)

Teel koju kuulasime üheskoos Roy Orbisoni – õnnis aeg, kui lapseke lepib veel ema lootusetult ebamoodsa muusikamaitsega ja Väikevend lasi mul ära arvata oma lemmikpilli.

See on see, kui on orkester ja üks mees taob seal pajakaasi kokku!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s