Hall

Mitte sinine esmaspäev, vaid täiesti hall! Vähemasti, kui taevasse vaadata. Ja Väikevennaga, kes oli just selgeks saanud rattasõidu, olime just kokku leppinud, et hommikul läheme ratastega. No ega me läksime ka, vähemasti ei kiilunud ratas hange kinni, nagu eelmisel korral. Õhtul võtsin küll auto, ja sellegagi jõudsin lasteaeda kümme minutit enne kuut. Õpetaja oli närviline ja pani saapaid jalga. (Vabandama ma ei hakanud. Kas oleks pidanud?)

Siis Väikevend ja ta ratas auto peale. Olin täpselt ajastanud – enne basseini minekut jõuab veel poest läbi, et osta pesugeel. Mõtlesin põgusalt sellele, kas krooni ajal oleksid pakk tualettpaberit (soodushinnaga) ning pesugeel (soodushinnaga) maksnud sadaviiskümmend raha (nüüd läks napilt alla kümne käibeloleva) kui helises telefon.

Tütreke tundis huvi, millal ma koju jõuan. Kui vastasin, et mitte lähiajal, kostis mu esiklaps, et siis on kahju küll, sest tal on võti koju jäänud.

Nojah, mis siis ikka. Kusagil on kindlasti olemas lapsed, kellel on kaks vanemat, kes reageerivad hädadele ja õnnetustele.

Toidupoest väljudes möödusin pesupoest – mille poole ma võin küll püüda mitte näha, aga kuna tütar kurtis nädalavahetusel, et ujumisriided on väikeseks jäänud, siis ei ole ju võimalik ka päriselt mööda vaadata. Väikseksjäämine on muidugi vääramatu argument uute saamiseks. Teisest küljest – kui ma ise peaksin samal põhjusel pesupoodi külastama, oleks ju päris kurb tegelikult?

Õnneks jõudsin nii suuremale lapsele ukse lahti keerata kui ka väiksemaga ujuma ja võimlema. Vees oli tore nagu ikka.

Pärast ujumist kaalus Väikevend nii iseennast (23 ühikut), oma vasaku jala (5 ühikut) ning parema (10 ühikut). Kodus vaatasime üle Kõrrekese inglise keele harjutuse ja lubasin Suurele Vennale, et läheme pühapäeval koos korvpalli vaatama. Kui ma olen parasjagu trennist tulnud, saab alati minuga igasuguseid asju kokku leppida. Isegi hallil esmaspäeval.