Kuidas võltsida haiguslugu ja teisi õpetusi paanika tekitamiseks

Eile helistas Mamma mulle töö juurde: Väikevennal oli tõusnud palavik. 38,1.

Pealelõunal oli Väikevend kodus. Täitis võrdlemisi rõõmsal meelel Väikese Muti töövihikut, vaatas arvutist Mašat ja karu ja teatas naabripoisile tähtsa näoga, et ta on haige ja õue ei saa. Väga haige ta just ei tundunud, ma ausalt öeldes ei kraadinud ka.

Mamma ja Vanaema vaatasid Oliveri kordusetendust, meie Väikevennaga istusime kodus ja mängisime memoriini (mina kaotasin, nagu alati).

Et ma ei peaks haiget last hommikul vara voodist välja tõstma, viisin ta juba õhtul uuesti Mamma juurde. Teel möödusime reetlikult punaste pükstega poisist, kes burksiputka juurde ratast parkis. Meie Suur Vend. Kui koju tagasi jõudsin, polnud Suur Vend ikka veel kodus. Telefoni tal kaasas polnud.

Läksin õhtusesse trenni. Enne trenni algust helistasin koju Kõrreksele. Hea, kui on olemas vähemalt üks laps, kes pole ei haige ega teadmata kadunud. Suurt Venda polnud ikka veel kodus. Helistasin ka poole trenni pealt. Ikka ei midagi. Igasuguseid mõtteid tuli pähe.

Trenni lõppedes nägin telefonis sõnumit: Emps, kus mu jalkakaardid on?

Vähemalt elus.

Telefoniraport Mammalt teatas, et põngerjal on taas palavik. Taas 38,1.

Kodus ootas ees tõsine vestlus. (Mitte jalkakaartidest.)

Kui ka hommikul oli Väikevennal palavik 38,1, tekkisid mõningad kahtlused. Nii oligi. Mamma kraadiklaas oleks näidanud 38,1 ilmselt ka talvituval nahkhiirel.

Pealelõunal helistas ka Suur Vend.

Emps, ma käisin hambaarsti juures, aga ma olen veel veerand tundi linnas, enne, kui tulema hakkan.

Vestlus, nagu näha, oli tulemuslik. Ka Mamma ostis endale uue kraadiklaasi.