Kuidas kirjutada haiguslugu: Väikevenna ja Fridolfi näide

Tore, kui oled maailma mõnusaimas eas – viieaastane, see tähendab! – ja keegi on sinu tervise eest hoolitsemise oma südameasjaks võtnud. Lihavõttelauas kuuldavale toodud köhatused panid ühe vanaemadest murelikult su kurku vaatama. Vanaema uurib tükk aega ning sõnab emale: kuule, sa pead ta ikka arsti juurde viima. Ma arvan, et tal on angiin!

Mamma täiendab öeldut murelikult: Ja ega ta eile hommikul, kui ta minu juures oli, ei söönud ka peaaegu mitte midagi!

Ema võtab siis päeva töölt priiks, sest vanaemade sõna tuleb teadagi kuulata ning läbi ime õnnestub isegi perearsti aeg saada. Tavapärase laheda olekuga arstionu asemel oli seekord tõsise olemisega tädi. Tädi uuris kõrvu – puhtad! ja kurku – ka puhas! ning tahtis teada, millega ema nohu ravib.

Ema tundis ennast silmanähtavalt süüdlaslikult, tahtis vist öelda, et nohu pole ju väga hull, aga tegi vähemalt näo, et paneb kõik tädikese juhtnöörid hoolega kõrva taha.

Reedel tulge siis uuesti näitama!

Ee, ma ei saa nii kaua kindlasti töölt ära olla, pomises ema.

Arstiproua pilk oleks pidanud ema vist läbi kabinetipõranda vajutama.

Ma saan ta kolmapäevast vanaema hooleks jätta.

Arsti nägu selgis mõnevõrra.

Kodus vaatas ema, kuidas haige laps hea isuga lõunat sõi ja õue kibeles. (Õue siiski ei lubatud, kahjuks…)

Mammale kolmapäeva suhtes helistades küsis ema ka järele, mida see ei söönud peaaegu üldse midagi tähendas.

Lõuna ajal sõi ainult ühe kotleti ja natuke kartuliputru. No ja kausikese jogurit. Ja siis üheteistkümne ajal [kaks tundi peale hommikusööki – toimetuse märkus] ühe juustuvõileiva ja õuna.


“Ja Fridolf tuikus koisse,” jätkas Pipi, “sest ta oli ise ka hirmul ja mõtles, mis taud teda küll on tabanud, et ta jaksas ära süüa kõigest seitse taldrikutäit putru. Ta lesis ja mõtles, kas ta enam õhtuni elabki, kui isa tuli ravumiga. See oli must ja jõle ravum, aga öelge mis tahate – jõudu ta andis. Sest niipea, kui Fridolf esimese lusikatäie alla oli neelanud, tuli tema suust justkui tuleleek. Ta möiratas nii, et “Kesksutaja” vappus ninast ahtrini ja seda oli kuulda laevadel viiekümne meremiili kaugusel. Kokk polnud veel jõudnud hommikusöögi järel lauda ära koristada, kui Fridolf tuli täie auruga ja vahetpidamatult valjusti röökides oma kajuti poolt. Ta prantsatas laua äärde ja hakkas putru sööma, ja karjus näljaselt veel isegi peale viieteistkümnendat taldrikutäit. Aga siis oli puder otsas ja kokal ei jäänud muud üle kui hakata külmi keedukartuleid Fridolfi pärni lõugade vahele loopima.


Õnneks polnud Mammal tol hetkel nähtavasti musta, jõledat ravumit käepärast.

Ja viieaastane sai mängida kaks päeva kodus oma legodega, vaadata telekast multikaid, joonistada, ajada torumehega mehejuttu ja süüa hea isuga kõike, mis talle ette pandi.

Advertisements

2 thoughts on “Kuidas kirjutada haiguslugu: Väikevenna ja Fridolfi näide

  1. kaur ütles:

    Tuttaaaav….. Õnneks oleme me karastunumad ja võtame v-emade juttu väikese korrektsiooniga.

  2. iibis ütles:

    Noh, nüüd tuleb muidugi välja, et vanaemaskonnal oli õigus ja täna, vahetult enne seda, kui Mamma ja Väikevend pidid kinno minema, tõusis Väikevennal palavik. Moraal: kuula endast targemaid!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s