Kiluleibadest ja kassist

Kui tavaliselt algab vabariigi aastapäev minu jaoks sellega, et valmistan ainsat kalatoitu, mida ma mittekalasööjana teha oskan – nimelt kiluvõileibu, siis tänavu oli kõik teisiti. Ei, mitte et lapsed oma iga–aastastest kiluleibadest ilma oleksid jäänud – lihtsalt päev algas, võiks öelda, päris öösel.

Nimelt ei pidanud Nurri uudishimulik loomus enam vastu ning ta tuli valjult käu-käu hüüdes (see kass ei ütle mitte näu, vaid käu!) ülakorrusele, käis läbi kõik toad ja voodid. Väikevend ärkas üles, pani tuled põlema (kell oli napilt üle südaöö) ja teatas, et Nurr on nüüd heaks kassiks hakanud. Veensin poissi, et päev pole sellegipoolest veel alanud, ta tõi oma padja siis minu juurde, kustutasime tule ning peaselt oli meie juures ka Nurr. Lõi kohutavalt valjusti nurru, lasi end silitada ning vahepeal seletas midagi käutades. Lõpuks jäime kolmekesi magama.

Hommikuks oli ta igatahes keldrisse tagasi kobinud. Tundus, et öine tundepuhang oli tema jaoks piinlikkusttekitav. Ehk tundis ta nagu Scarlett O’Hara peale armuööd Rhett Butleriga, et on minetanud oma daamilikkuse? (Olgugi, et niipalju kui ma mäletan, olid nad ju abielus?) Kui Suur Vend ja Kõrreke Nurri öisest retkest kuulsid, ei olnud nende nördimusel piire – nad olid tähtsa, murrangulise hetke sõna otseses mõttes maha maganud.

Kiluleivad siiski tulid, kuigi ehk pisut hiljem kui tavaliselt.