Ma järgmine kord kindlasti võtan lapse jaoks aega!

Niimoodi olen ma mõelnud enam-vähem iga kord, kui koolilapse haigena üksi koju jätan. Iga kord on mingi põhjus, miks ma just täna olen tööl asendamatu, miks ma just täna pean minema.

Kõhuviirus, mida Suur Vend oli põdenud möödunud nädala lõpus (kui mul oli tööl kiirekiirekiire), jõudis eile õhtul järjega Kõrrekeseni. Laps oli hommikul silmanähtvalt närb ja haige. Ja noh, täna mul tööl tegelikult nii kiirekiirekiire polnudki, nii et oleks vabalt võinud koju jääda, et tütrekesele õigel ajal oksendamiseks kauss ulatada.

Kahjuks aga selgus, et mu laps oli vahepeal saanud nii suureks, et tema jaoks ei ole enam hoolduslehe võimalust ette nähtud.

Õpetajad. Elukombed ja käitlusnormid

Täna rääkis Suur Vend, et nende klassijuhataja oli sõbrapäeva puhul kommi pakkunud. Ja üks poiss, M, kuulnud, et õpetaja on ta ema järgmiseks nädalaks arenguvestlusle kutsunud, teatas: Kuule, võta parem oma kommid tagasi, aga jäta mu ema kooli kutsumata!

Tjahh. Seepeale küsisin oma poisilt, kuidas tema õpetajat kõnetab – kas sina või teie.

Ma ütlen lihtsalt õpetaja.

No aga näiteks – kui sa jääd millegagi hätta, kas sa siis ütled “palun tulge siia!” või “palun tule siia!”

Ma ütlen, et õpetaja, mul on siin mingi jama!

Kõrreke seevastu käis klassiga Kuutsemäel mäesuusatamas. Lauatada sai ka, kes tahtis.

Mida õpetaja tegi,
pärisin tütrelt.

Õpetaja parandas kõik kolm tundi kontrolltöid!

Mängime kooli ehk elu kaleidoskoobis

Vot siuke kehvema naisteka vääriline pealkiri sai – raamatukogude nimekirjast eemaldataks selle nimega üllitis kiiremini kui sul võtaks aega Rein Lang ütelda.

Möödunud nädalal tegin nähtavasti esimest korda elus tõsiselt tööd – nii et laupäeval olin ma ületöötamisest palavikus. (Õnneks kadus see järgmiseks hommikuks jäljetult – ja õige kah, mingite haiguste jaoks mul küll praegu aega pole!) Kui küsida, et kas mul häbi ka oli, kui ma reedel oksendava poja vaba tunni ajal Mamma juurde viisin, selmet korraliku lapsevanemana perearstile helistada ja hooldusleht küsida, siis ma vastaksin, et /…/

Seejuures – ega praegusel ajal pole kool mingi luuslangilöömise koht, nagu meil vanasti. Mu poeg näiteks ei taha isegi haigena eriti koolist puududa – matemaatika pärast. Kõik vahepeal koolis tehtud ülesanded tuleb kodus järgi teha, muidu saab kuri õpetaja veel kurjemaks.

Järgmisel, laupäevasel hommikul vaatasid lapsed pudru kõrvale hommikusi multikaid ning tütreke sõnas igatsevalt: Muumimamma on nii hoolitsev. Ja lisas mõtlikult: Aga tal on ka palju vaba aega!

Nii see on, nentisin ning kiirustasin mudilast tagant, et ta vanaema juurde hoiule viia. Ise ruttasin laupäevakule. Noh, selline ametialane värk, väljanäitus ja puha. Terve päev tööd ja tasu – raamatupoe kinkekaart (lisaks töörõõmule, muidugimõista) ongi ausalt välja teenitud!

Pühapäeval õpetasin koolist puudunud Suurele Vennale matemaatikat, koristasin kodu, pesin pesu, viisin Väikevenna sünnipäevale, seejärel käisime poistega (Kõrreke ei tahtnud) Lõvikuningat vaatamas, siis õhtul õpetasin Suurele Vennale veel veidi matemaatkat ja triikisn pesu – nii et tõeline puhkepäev! Vähemalt kõik matemaatikaülesanded said tehtud.

Täna hommikul, kui äratuskell helises, tuli minu tuppa alati reibas Väikevend. Palusin tal tuua aknalaualt äratuskellana meeleheitlikku kärbes Jaaku etendava telefoni.

Emme, kas sa tahad telefoni kinni panna ja edasi magada? küsis mu pojake läbinägelikult. No muidugi oleks tahtnud! Aga kus sa saad. Pealegi küsis Suur Vend veel üle teepikkuse ja kiiruse kohta, nii kindluse mõttes.

Õhtul, kui ma Väikevennaga koju jõudsin, pakatas viimane jälle entusiasmist: Emme, hakkame kooli mängima, sina võid õpetaja olla!

Aga ega ma tegelikult kurda – matemaatika õpetamine tuleb mul näiteks juba täiesti kobedalt välja – Suur Vend sai sedakorda töö koguni viie plussi! Aga uued väljakutsed terendavad – nii ütles Kõrreke, et inglise keeles peaksime me vähemalt enne teste koos õppima, sest tänases töös jäi tal kõige napimalt viiest puudu.

Vot selline on elu, kui kaleidoskoop katki teha ja sisse vaadata. Täiesti tavalised klaasikillud, ei midagi erilist.

Liibüast, riskivabalt ja ei ütle kellelegi midagi!

Tere,

Tervitused teile. See on konfidentsiaalne ettepanekut, mis on vastastikuse kasu nii meile kui te nõustute minuga.

Minu nimi on /…/, ametlik aide hilja kolonel Gaddafi. Me kõik oleme teadlikud praeguse kriisi kodumaal, Liibüa. Tulenevalt sellest kriisist palju vara ja raha kuuluvad kolonel Gaddafi pere ja muud riigiametnikud on konfiskeeritud Lääne-valitsus.

Mul on vaja teie abi, et kaitsta mõned nendest vahenditest, sest kogu mu assest poolt kinni peetud Briti valitsus, sest minu seisukoht kolonel Gaddafi valitsus. Mul on minu valdusesse summa £ 3500000 Pounds hoiule Briti pank, et mul on kavatsus üle oma riigi hoidmine. Kui nõustute, ma juhendavad teid, mida teha ja teha täiendavaid kord raha üle kanda sulle salaja ja konfidentsiaalselt. Ma annan sulle 30% 3500000 £ kui sa oled nõus tegema koostööd, kaitstes seda raha

Ma garanteerin teile, et see tehing on riskivaba. Kui olete huvitatud, siis saada tagasi mulle mu otsene e-mail:/…/ lähemalt, ja kui mitte, siis kustuta see kiri ja ei ütle kellelegi midagi.

Lugupidamisega,

/…/

Kui kelleski tärkas huvi, siis võta julgelt minuga ühendust! Ametlik aide hilja kolonel Gaddafi kontaktid on olemas, võib olla päästad just sina, hea lugeja, konfiskeeritud koloneli, tema pere ja muud riigiametnikud?

Õde ja vend

Kõrreke on muidugi see, kes on enamasti nutikam, kohustundikum ja informeeritum. Vähemasti, mis puudutab sellist koolis vajaminevat tarkust. Rääkimata näiteks oskusest leida raamaturiiulist õige raamat – raamaturiilites orienteerub ta vistiti paremini kui omaenda toas (mis, arvesse võttes tema toa mitmeid kordi testitud võimet segamini minna isegi siis, kui seal keegi ei viibi, on ka mõistetav). Seepärast oligi kummaline, kui lapsel koduse tööna üles antud Euroopa pealinnad kippusid ikka omavahel segi minema. Eriti hämmeldunud oli Suur Vend: Hispaania pealinn – no kuidas sa ei tea – no mõtle siis näiteks spordile! (Seejuures pidas Suur Vend nähtavasti silmas Real Madridi, mille olemasolu ja isegi olemasolu mõte on tüdrukule absoluutne Terra incognita.)

Vaatasime eile õhtul ilusate piltidega raamatut juurde, et Bratislava, Bukarest ja Budapest ikka kuidagiviisi meelde jääksid. No vast ikka jäid ka, sest üldiselt pole tüdrukul halb mälu.

Täna õhtul pakkis Suur Vend kehalise asju: Õpetaja ütles, et me mängime homme tunnis jalkat, nii et ma panen oma putsad kohe kotti ära!

Õe kommentaar: Putsa… see on umbes sama imelik sõna nagu koss.

Ning jätkab ennist pooleli jäänud meenutust: Ja tead, muusikaajaloos ma tükk aega mõtlesin, kas panna see teos Bachi Cötheni perioodi või Leipzigisse – aga noh, õnneks sai õigesti.

Tõesti – putsa ja koss – need kõlavad Bachi Cötheni perioodi kõrval nagu hiina keel!

Mida selle külmaga ikka teha?

No nõnda. Kõik räägivad inglaslikult ilmast, isegi töömehed Vambola ja Pets (kes muidu on üsna napi jutuga).

Selge on see, et midagi tuleb selle asjaga ette võtta.

Väikevend tuleks demonstatratsiooni mõttes toppida pudelisse, et kõik saaksid veenduda – tõepoolest, ta ei püsi ka seal paigal. Täna meisterdas ta endale kilbi, voolis kolm kausitäit plastiliinist salatit, vaatas kolm filmi, maalis vesivärvidega ja joonistas vildikatega, mängis (jalgpallivõistlustelt tulnud) Suure Vennaga (kes vaatas parasjagu telekast jalgpalli) jalgpalli ning segas õde, kui viimane tahtis flööti harjutada. Kui mainida veel sõdurina roomamise harjutamist triikimislaua alt, siis ongi enam-vähem kõik, kui välja jätta paar tühisemat asja ja üks pahandus. Suure Venna puhul on külmal ilmal isegi positiivsed tagajärjed – nimelt on ta läbi lugenud – ja vähe sellest – isegi lugmispäevikusse sisse kandnud raamatu Vanaema õunapuu otsas, mis on vaja lugeda alles ülejärgmiseks nädalaks. Ning tõi täiest omal initsiatiivil kooliraamatugust ka järgmise kohustusliku raamatu ning on sellegi poole peale lugenud. Kusjuures tagakaanel olev annotatsioon on paljutõotav ja sarnaneb telenovelade sisukokkuvõttele mõnes telekavas.*

Avastasin ka ideaalse külma-ilma hommikusöögi: nimelt vaatad-kuulad õhtul telekast intervjuusaadet sümpaatse lauljannaga ning teed valmis õunapommitaina. Selle jaoks pole mingeid imeasju vaja, üsna tavaline muretainas ju. Siis keerad suhkru-kaneeliga täidetud õunad taina sisse ja paned külmkappi. Ja vot siis hommikul – ise lähed tuld alla tegema ja õunapommid pistad ahju. Ja nad on hullult head, seest kuumad ja karamellised ning väga tõhusad – Suur Vend lõi jalkavõistlustel oma esimese värava! (Ning kui aus olla, tuleb Kõrreksega nõustuda ning tõdeda, et maitsevad küll paremini kui kaerahelbepuder.)

Mina näen unes juba mitmendat korda, et jalutan Monet’ aias. Ja käed on kütmisest hukas mis hukas. Viimane pole kahjuks uni.

Aga Petsil ja Vambolal on vist oma külma vastu võitlemise retsept – kui olin neile puude saagimise ja riitaladumise eest maksnud, sõidutasin nad mitte koju, vaid nende kodust ümber nurga väikese poe ette. Küllap nemad juba teavad, mis sooja annab!

*Tsatsiki läheb sügisel neljandasse klassi. Aga enne sõidab ta tindikalamees isa juurde Kreekasse. kui vanaisa sureb, tunneb ta heameelt, et nõbu Elena on olemas, sest tema ideed on nii vahvad ja Tsatsiki peaaegu unustab kurvastada. Kodus Stockholmis saavad Tsatsikist ja Per Hammarist verevennad ja Tsatsiki õpib järjest paremini rulaga sõitma. Annotatsioon jätkub.

Meenutades Mäepoole Adriani ning mida teha vaba ajaga

Tütar Kõrrekesel on, nagu selgus, ülemäära vaba aega. Noh, ainult vehklemistrenn, muusikakool, lastekoor ja orkester. Reede õhtul viiest seitsmeni on ta näiteks täiesti vaba. Nii et täna teatas tüdruk, et oli leidnud ühe tasuta kunstiringi, kus ta nüüd rohke vaba aja täiteks käima hakkab.

Viisin ta autoga kohale ning läksin pärast järele ka. Teel autost majja või majast autosse suutis tüdruk kaotada kinda. Sõitsime kohe tagasi, kuid kinnas jäigi leidmata.

Kas mõnda sellist ringi pole, kus õpitakse praktilisi asju – no näiteks, kuidas kindad alles jääksid või kuidas kass keldrist kätte saada, pärisin. Tütar vaid turtsus pahaselt – no kuidas ma aru ei saa, et kinnas kadus sellepärast, et tal olid käes asjad, mille tõttu ta ei saanud kinnast kätte panna.

Sa oleksid pidanud kinda kõige pealt kätte panema. Juba kasvõi külma pärast, olin ma tagantjärgi tark.

Oleks on paha poiss, nii ütleb juba Eesti vanasõna!

***
Ma sain näha Karu, kirjutas Mäepoole Adrian Ameerikast oma kuulsas kirjas, mille Vahtramäe Emil Idale kingiks toodud sametkarbist leidis.

Mina, teate, sain täna näha Kassi. Mitte, et ta oleks liigset lähedust lubanud või midagi. Aga ta kuulas mu ära ja käuksatas paar korda vastu ka. Karv oli siledaks soetud ja läikima hakanud selle kahe nädala jooksul. Teatasin kohe rõõmsa uudise ka tütar Kõrrekesele ja alles hiljem märkasin, et oleks pidanud vähemalt ära märkima, et ta on liialt kauaks üles jäänud. (Mulle endale kuluks üks praktiline lapsekasvatusring ära!)

Gudbai seleks koraks, lõpetan siinkohal Adriani sõnadega.