Meenutades Mäepoole Adriani ning mida teha vaba ajaga

Tütar Kõrrekesel on, nagu selgus, ülemäära vaba aega. Noh, ainult vehklemistrenn, muusikakool, lastekoor ja orkester. Reede õhtul viiest seitsmeni on ta näiteks täiesti vaba. Nii et täna teatas tüdruk, et oli leidnud ühe tasuta kunstiringi, kus ta nüüd rohke vaba aja täiteks käima hakkab.

Viisin ta autoga kohale ning läksin pärast järele ka. Teel autost majja või majast autosse suutis tüdruk kaotada kinda. Sõitsime kohe tagasi, kuid kinnas jäigi leidmata.

Kas mõnda sellist ringi pole, kus õpitakse praktilisi asju – no näiteks, kuidas kindad alles jääksid või kuidas kass keldrist kätte saada, pärisin. Tütar vaid turtsus pahaselt – no kuidas ma aru ei saa, et kinnas kadus sellepärast, et tal olid käes asjad, mille tõttu ta ei saanud kinnast kätte panna.

Sa oleksid pidanud kinda kõige pealt kätte panema. Juba kasvõi külma pärast, olin ma tagantjärgi tark.

Oleks on paha poiss, nii ütleb juba Eesti vanasõna!

***
Ma sain näha Karu, kirjutas Mäepoole Adrian Ameerikast oma kuulsas kirjas, mille Vahtramäe Emil Idale kingiks toodud sametkarbist leidis.

Mina, teate, sain täna näha Kassi. Mitte, et ta oleks liigset lähedust lubanud või midagi. Aga ta kuulas mu ära ja käuksatas paar korda vastu ka. Karv oli siledaks soetud ja läikima hakanud selle kahe nädala jooksul. Teatasin kohe rõõmsa uudise ka tütar Kõrrekesele ja alles hiljem märkasin, et oleks pidanud vähemalt ära märkima, et ta on liialt kauaks üles jäänud. (Mulle endale kuluks üks praktiline lapsekasvatusring ära!)

Gudbai seleks koraks, lõpetan siinkohal Adriani sõnadega.