Lahendamata ülesanded

Esiteks: kass on meil endiselt keldris. Nägu ta ei näita. Meie pakutud toitu õnneks sööb. Konsultatsioon spetsialistiga – mitte käia kutsumas ega otsimas, aga jätta uks meie juurde avatuks. Kui ise otsustab tulla, siis tuleb. Päris naljakas on pidada nähtamatut kodulooma.

Edasi: neljanda klassi matemaatika ja matemaatikaõpetaja juhtum. Kui laps oli puudunud, siis kirjutsin ja küsisin, kuna tal konsultatsioon on. Vastus: tööks polegi vaja muud, kui valemeid ja korrutustabelit, konsultatsiooni kohta vastust ei saanud. Tegin siis süsteemi ise poisile selgeks, minu matemaatikaõpetajakarjäär päädis hindega neli – ning nagu ikka sellistel puhkudel üks punkt jäi viiest puudu. Täna õhtul arvutasime ülesandeid lattide, kommikottide ja mandariinide kohta. Näiteks, kuidas arvutada, kui palju maksab sada latti eurodes, kui ühe lati hind on 1 euro 40 senti ja komasid pole me veel õppinud.

Meie noorsportlane läheb homme oma iga-aasasele spordiarstivisiidile. Täna täitsin ankeedi ära – no ikka päris huvitavaid asju küsitakse nädalas vähemalt viis (meil tuleb võistlustega koos isegi kümme, kusjuures kooli kehaline ei tule arvesse) tundi treenivatelt lastelt. Igal juhul võisin kinnitada täiesti ausalt – mu lapsel pole sirprakulist aneemiat, lamatisi ega Marfani sündroomi (mis asi see veel on?) Kuigi, samas, küsimusele kas olete olnud treeningu ajal tundnud ebamugavustunnet rinnus, sai poisilt siiski vastuse: ükskord, kui ma tulin otse kooli rahvasteepallitrennist korvpalli, siis mul pärast korvpalli lõppu oli kuidagi imelik olla.

Nii, nüüd veel ainult lasteaia arenguvestluse ankeet, kus tuleb ausalt tuhka pähe raputada ning tunnistada, et minus pole kübetki head tahet, panustamaks rühma arengusse näiteks õmblustöö või transpordi muretsemisega.

Olen ma oma hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud? Paluks selle kohta kah küsimust mõnes ankeedis, ma kohe vastan!