Viis päeva seda aastat

Toimunud on järgmised sündmused:
I Varese ostmine ja kodustamine. Väikevend tahtis endale varest niipea, kui ta teda raamatupoes nägi. Miks raamatupoes? Tegemist on nimelt mitte lihtsalt varese, vaid Varesega Mamma Muu lugudest. Kuna Väikevend tahab poodides alati ja väga palju, ei pööranud ma esialgu varesesoovile suurt tähelepanu. Aga aasta lõpus sai ta Vanaemalt pisut raha ning ta tahtis endiselt varest osta. (Tuleb muidugi tunnistada, et tema tavapäraste nindžalegode ja bentennidega võrreldes tekitas Väikevenna vareseigatsus minuski kuidagi soojemaid tundeid.)

Kui teile tundub, et vareseostmine on lihtne tegu, siis te eksite.
1)Me läksime varest ostma, aga pood oli kinni.
2)Me läksime varest ostma, aga kogu kaubanduskeskus oli pommiähvarduse tõttu kinni.
3)Me läksime varest ostma ja ostsime varese.

Kodus tutvustas Väikevend Hiirt ja Varest ja korraldas tõelise fotosessiooni. Ma pidin võtma üles Hiire ja Varese eraldi ja koos, Hiire ja Varese Väikevennaga, Hiire koos Väikevennaga (Vares oli selja taga) ja Varese Väikevennaga (hiir oli selja taga).

Praeguseks, tundub, on Vares kodustatud ja Hiirega saavad nad hästi läbi.

II Olen omandanud I järgu liiklusreguleerija pädevuse. See on imelihtne! Andke aga sau, helkurvest ja lasterühm ja ma tulen kohale! (Piletimüügi eest vastutab korraldaja. Tulud pooleks!)

III Rohkem kui presidendi uusaastakõne või rahvaloendus näib Elu 24 või blogipuu järgi inimestele Eestis südamesse minevat Viie Ullikese Õhtusöök. (No nagu näete, kes ma ise ka niisuguse reklaami peale, nagu need viis viimati endale saanud on, telekat lahti ei tee, kirjutan sellest ometi.) Lihtsalt, mulle meenuvad mu ema sõnad, kui ta oli suvel minu poistega autodefilmi teist osa vaatamas käinud: Ma ikka imestan, et ühed teevad niisugust jama ja teised vaatavad.

Aga kuni on tegijaid ja vaatajaid, ehk võiks neile siis mingi iganädalase eetriaja broneerida?

Ma muidugi ei tea, kas meie telekas seda üldse näitab, sest täna õhtul oli Suur Vend päris mures: Emps, mitte kuskilt ei tule jalgpalli! Nii tuli vaesel poisil leppida käsipallimatšiga.

Loodan siiski, et mina ega mu lapsed ei lange järgmisel nädalal naerualusteks, kui selgub, et see kuulus õhtusöök on meil in corpore nägemata?

IV Aga Saabastega Kass on nähtud! Ja ausalt öeldes oli päris tore. Mõningat inside-huumorit kassisõpradele, pisut üle võlli keeratud muinasjutud, flamenko ja muud head asjad. Mait Malmsten oma parimatel hetkedel oli täiesti võrreldav Jüri Krjukovi unustamatu kass Matroškiniga. Igal juhul meile kõigile meeldis!