Mõned küsimused ja ülesanded seoses igaviku ja kaduvikuga

Kolmekuningapäeval käisime me teatris. Teatripiletid jõudsid meie perre päris huvitavat teed pidi. Nimelt oli kurtnud tütar Kõrreke – kes käib Mamma juures aeg-ajalt solfeedžot õppimas – et tema tahaks nii väga vaadata mõnda balletti, aga ema, näedsa, ei osta talle piletit!* Nii läkski Mamma, täis (vana)emalikku otsustavust joonelt teatrikassasse ja ostis meile Pähklipureja piletid esiritta.

Tuleb kohe öelda, et see Pär Isbergi Petteri ja Lotta jõulude lugu oli lummav! Muusika on seda muidugi juba iseenesest, aga oma lapsevõlveaegsest Pähklipurejast mäletan küll seda, et loo mõte jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Aga põhjamaine jõuluime-lugu, mis käib läbi kõik etapid (mida päriselus muidugi harva ette tuleb) alates kuuse toomisega lumisest metsast kuni jõuluhommikul saaniga kirikusse sõitmiseni, on vähemalt sentimentaalse hingelaadiga inimestele – nagu me siin kõik rohkmal või vähemal määral oleme (kui me just parajasti küünilised pole!) – ikkagi liigutav.

Ja mind pani ta mõtlema viimasel ajal tekkinud küsimusele – kui palju sest lapsepõlveelust üldse meelde jääb? Suurem osa, tundub vähemalt, ununeb võrdlemisi kiiresti. Vähemalt lastel. Noh, näiteks küsisin hiljuti lastelt, mida nad mäleavad ajast, kui mul veel juhilube polnud. Mitte midagi eriti, oli vastus. Ometi olid ned päevad täis lakkamatut logistilist kombineerimist, pikki teekondi lapsevankriga, kelguga, rattaga, jalgsi, mõnikord ka bussiga. Ning neid päevi oli ikka oluliselt rohkem, kui need peatselt täis saavad kolm aastat, mil ma olen autosõiduvõimeline.

Peod ja argipäevad, logistika, kaotatud ja mõnikord ka leitud hetked ja asjad. Palju on kõike meeles pidada. Mõned pisiasjad tunduvad naeruväärsed**, teised mõistlikud, kolmanda puhul tuleb maksta lihtsalt mõni järjekordne arve.

Kui tõmmata kaduvikule alla üks ja igavikule kaks joont, siis mina küll ei oska seda ülesannet lahendada. Kuhu paigutada näiteks õhtused head-ööd-kallistused, kuhu lapselt saadud šokolaad (ma sain täna jälle oma tütrelt šokolaadi!) Mitu joont tuleks alla tõmmata (kunst)kuusele, mis kolmekuningapäeva möödumistest hoolimata elutoas seisab ja meile kõigile väga meeldib? Kui suured tahavad, et laste jõuludes oleks see õige ootusärevus ja rõõm, on see siis igavik või kaduvik – kui võtta arvesse asjaolu, et lapsed selle kõik suuremalt jaolt unustavad?

Teatris lastele meeldis. Kuigi Suurele Vennale tikkus uni peale ja Väikevend ribeles ja sehkendas (püsis küll istmel), küsis (küll sosinal, aga see-eest palju) ja vahepeal ka dirigeeris. Poistele avaldasid muljet eriti rotid ja sõdurid, tüdrukule unes kõndivad tädikesed. Mind liigutas juhtum, kui suurel üldisel jõulupeol said kõik lapsed mõne mänguasja ja üks poiss labakindad! Suur Vend oli hämmeldunud ka asjaolust, et esimesse ritta paistis selgesti pärlendav higi baleriinide näol – kas tõesti on see lehviva kleidiga üle lava hõljumine võrreldav spordiga?! Ka söepõletaja ja majapidajanna tants, hoolimata sellest, et printsiks muutunud poisil ei õnnestunud oma preilit õhku visata (proovis küll, aga ei tulnud välja). Kui neiu oma käes olnud luua taevasse viskas, ahhetas Väikevend lausa kuuldavalt. (Kui sageli viskaksid naised heal meelel oma luuad ja tolmuharjad käest, kui vaid printse jaguks…) Väike elus šoti terjer mõjus Väikevennale muidugi muinasjutulisemalt kui kogu muu teater ja maagia kokku. Kõigil oli väga tore.

Igal juhul suur tänu Mammale! (Emadest on vahel siiski ka kasu, nagu lõppkokkuvõttes selgub.)

*Ausõna, et kui mulle ongi hiljaaegu mõni vastav vihje tehtud, siis nii peenelt, et mina selles peitunud palavat balletivaatamissoovi tabanud pole!

**Näiteks poja mure: Emps, mul on vaja matemaatikavihikule paber ümber panna, aga mul on kõik vihikupaberid otsas. Mina: Küsis siis õe käest! Õde: Mul on ainult tüdrukute paberid! Ja tegelikult pole ju poja mure naeruväärne – ega ei saa jah üks endast lugupidav härrasmees, kümme aastat vana, minna kooli, matavihiku ümber roosad lillekesed või haldjad! No ei saa ju!