Kaotamise kunst

Hästi mõnus on siis, kui saad öelda: olin tubli, mul oli õnne, kõik läks hästi. Elu naeratas ja seda on tore maailmale tagasi peegeldada.

Alati ei lähe hästi. Näiteks spordis. Suur Vend käis täna võistlemas. Kolm mängu, kolm kaotust. Kaks neist napid. Peale teist, ühepunktilist kaotust olid mitu poissi mitte pisarate äärel, vaid pisarais.

Peale kolmandat mängu läksin oma pojaga veel pitsat sööma. Esiteks muidugi seetõttu, et lapsel oli kõht tühi – korralikku lõunapausi polnud, kuid energiat oli kulunud kõvasti. Teisalt tahtsin anda võimaluse ka ennast turvaliselt enne õe, venna ja vanaemaga kohtumist maha laadida.

Kaotus on mu lapsele olnud alati väga ränk. Alates sellest, kui ta umbes kolme aasta vanuses osales kodustes lauamängudes – ja tabasin toona nelja või viiese Kõrrekese meelega kaotamas, ära hoidmaks loodusõnnetuse mõõtmetes kurbust. Veel möödunud kevadel võtsin trenni lõpetanud ja ärritusest puksuva poja auto peale. Treener on süüdi, et meie meeskond kaotas. Mina olin kapten ja pididn meeskonna valima – ta oleks ju pidanud teadma, et ma ei oska valida!

Täna oli poiss loomulikult samuti kurb. Kuid suutis samas meenutada päeva jooksul kogunenud naljakaid ja toredaid seiku. Analüüsis mängu. Sai aru ka enda vigadest. Tunnustas vastaste häid mängijaid. Ning ilma põhjuseta oli vilistatud talle ainult üks jooks. No siinkohal oleks olnud puhas väiklus öelda, et küllap kohtunik nägi paremini. Lõpuks kuulun ju minagi oma poja kaudu meeskonda. Ja – hoolimata sellest, kas parasjagu on olnud võit või kaotus – väga ägedasse pealegi!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s