Valik jutte autori illustratsiooniga

Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu, laulab Väikevend. Mõnikord tuleb ka vastupidi välja. (Lilled läinud lõunamaale, lindudel on surmakuu.)

Siis tahtis Väikevend mulle laulda ka seda laulu, mida nad lasteaias õppisid, aga see ei tulnud kahjuks meelde.

Kutsume siis, kui nädalavahetus tuleb, mulle S ja R lasteaiast külla. Siis me saame sulle laulda! (Toodud kuuldavale innukal toonil, millega maailma parimaid ideid ikka esitatakse. Ja Väikevenna ideed on teatavasti alati maailma parimad.)

Ei, Väikevend, ma arvan et mulle aitab korraga ühest viieaastasest. Või olgu siis, kui M* tuleb juttu ajama.

Aga emme, kas sul pliiatsit on. Näed siin üks on – ma joonistan sind.

Väikevend joonistab hoolega.

Kätte teen sulle käekoti!

Piidleb hindavalt oma pilti.

Tead, emme, sa ei näe siin eriti hea välja, kõlab hinnang.

Kas sa minuga kabet mängid? Kummad ründasid ja kummad kaitsesid?

Ahah! No mina igal juhul võidan!

(Ühiste jõupingutuste hinnaga see ka õnnestus.)

Aga emme, kas sa tead, et kui tükk aega vait olla, kuivab keel suulakke!

Näib, et see oht meid õnneks ei ähvarda.

*M näol on tegemist üht tõsist ja asjalikku sorti naabermaja-printsessiga. Jutuajamised temaga on alati väga sisukad.

Kaotamise kunst

Hästi mõnus on siis, kui saad öelda: olin tubli, mul oli õnne, kõik läks hästi. Elu naeratas ja seda on tore maailmale tagasi peegeldada.

Alati ei lähe hästi. Näiteks spordis. Suur Vend käis täna võistlemas. Kolm mängu, kolm kaotust. Kaks neist napid. Peale teist, ühepunktilist kaotust olid mitu poissi mitte pisarate äärel, vaid pisarais.

Peale kolmandat mängu läksin oma pojaga veel pitsat sööma. Esiteks muidugi seetõttu, et lapsel oli kõht tühi – korralikku lõunapausi polnud, kuid energiat oli kulunud kõvasti. Teisalt tahtsin anda võimaluse ka ennast turvaliselt enne õe, venna ja vanaemaga kohtumist maha laadida.

Kaotus on mu lapsele olnud alati väga ränk. Alates sellest, kui ta umbes kolme aasta vanuses osales kodustes lauamängudes – ja tabasin toona nelja või viiese Kõrrekese meelega kaotamas, ära hoidmaks loodusõnnetuse mõõtmetes kurbust. Veel möödunud kevadel võtsin trenni lõpetanud ja ärritusest puksuva poja auto peale. Treener on süüdi, et meie meeskond kaotas. Mina olin kapten ja pididn meeskonna valima – ta oleks ju pidanud teadma, et ma ei oska valida!

Täna oli poiss loomulikult samuti kurb. Kuid suutis samas meenutada päeva jooksul kogunenud naljakaid ja toredaid seiku. Analüüsis mängu. Sai aru ka enda vigadest. Tunnustas vastaste häid mängijaid. Ning ilma põhjuseta oli vilistatud talle ainult üks jooks. No siinkohal oleks olnud puhas väiklus öelda, et küllap kohtunik nägi paremini. Lõpuks kuulun ju minagi oma poja kaudu meeskonda. Ja – hoolimata sellest, kas parasjagu on olnud võit või kaotus – väga ägedasse pealegi!

Graafikud

Päevad venivad vägisi enam kui kaheteisttunniseks. Olukordi, kus on valida kahe halva variandi vahel, tuleb ette sagedamini, kui mulle meeldiks. Nii oli üleeile Väikevend just asunud mängima oma naabriplikaga, kui minul jõudis kätte aeg Suurele Vennale trenni järele minna. Panna poiss ikkagi auto peale ja võtta kaasa? Jätta õue? Keerata koduuks lukku? Mis siis saab, kui nad näiteks tülli lähevad?

Jätsin lapsed mängima. Suure Vennaga naastes hõikasin oma mudilast.

Pruudi juures, ütles naabrimees. Oligi. Oli ette võetud projekt tutvustame oma kasse teineteisele -tüdrukul on tubane tõukass. Ühesõnaga, kõik oli kõige paremas korras.

Täna olid Suurel Vennal jalgpallivõistlused, staadionil oli vaja olla 7. 30. (!) Väikevenna võttis oma hoole alla Vanaema, kes on hetkel puhkusel. Hea seegi.

Õhtul peale tööd võtsin poisi Vanaema juurest auto peale, jõudsin pisut koristada, siis jõudis graafikukohaselt kätte aeg viia Suur Vend otse korvpallitrennist jalgpallimatšile.

Päris lõpuni me Väikevennaga ei jäänud, mul hakkas külm ja Väikevend oli lihtsalt väsinud. Minu klassivend, kes on samaaegselt ka Suure Venna klassivenna isa, lubas mu lapse koju tuua.

Ja praegu? Loomulikult Eesti-Põhja-Iiri.

Metsatee

Kunagi kui ma veel päris noor olin üheksakümnendate algul oli ühes kunstigaleriis väljas Peeter Mudisti pildid. Metsatee on mulle eriti meelde jäänud. Võib olla seda pilti polnudki, oli hoopis unenägu sellest pildist – sest guugli otsing seda ei kinnita – või polnud see PM piltide hulgas üldsuse tähelepanu vääriv.

Mind on see pilt kummitanud aastaid. Õigupoolest on mul tunne, et selline tee on kusagil olemas kogu aeg, nagu ka pilt sellest teest.

Levitani album oli jälle mu kooliaegse sõbranna juures, ma vaatasin seda pea iga kord, kui ma tal külas käisin. Lõpuks ta pakkus, et võtku ma see endale. Rohkem ma enam ei vaadanud.

Täna ma käisin kah metsas. Üle saja aasta. Lapsi – mitte enda omi – hoidmas. Lapsed ei oska endaga metsas eriti midagi peale hakata, kui kaasavõetud pirukakott tühjaks pugitud.

Aga mets on endiselt olemas. Hea teada – praegusel ajal ei või ju milleski kindel olla. Ainult elegantsed jahikoerad ja naiskursuslased, mustad seelikusabad kiirete sammude rütmis õõtsumas, on puudu.

See eest oli ühe puu külge seotud kondoomid. Lapsed olid seda nähes rõõmsad. Lõpuks ometi midagi tuttavat!

Nädalavahetuse kroonikat: pronksmedal, Jamie Oliver ja köögilamp

Just laupäeva hommikuse idüllilise pudrusöömise ajal otsis Suur Vend oma koolikoti sügavustest välja väikese paberitüki. Nagu ma sealt välja lugesin, oli tekkinud ootamatu vaba koht kooli orienteerumismeeskonda – ja sellist võimalust ei saanud mu poeg loomulikult kasutamata jätta. Ta meenutas, et möödunud aasta suvel oli neil korvpallilaagris olnud orienteerumismäng ja seega on tema näol tegemist enam-vähem vana kalaga ses vallas.

Peitepilt kolme noororienteerujaga

Nojah. Päike paistis kenasti, niisiis võtsin oma fotoka ja poisid kaasa – tütreke väntas omal jalal muusikakooli – ja sõitismegi Raadi parki.

Raadil. Sügis

Nagu selgus, piisaski kohaletulekust jõuliseks kannakinnituseks Tartu koolinoorte orienteerumisparemiku hulka. Suure Venna vanuseklassis oli neli võistlejat ja minu poeg võitis seega elu esimese individuaalpronksi.

Suurem osa kohaletulnuid tundusid olevat vanad tuttavad. Teatud sportlikke üllatusi siiski sündis, stiilis Oi, Kaarel, täna oli Hendrik sinust parem. Seda poleks küll oodanud!

Väikevend sõbrustas võistlustele kaasa elama tulnud koeraga, korjas taskud kastanimune täis, osales autasustamisel ja tundis ennast igati suurepärselt.

Kodus jäi parasjagu aega, et süüa lõunat ja pesu (välja!) kuivama riputada, kui tuli juba noorem vennastest lasteaiasõbra sünnipäevale viia. Õde jäi koju raamatut lugema, Suur Vend läks staadionile.

Pidulisega naastes selgus, et nii kergelt ma siiski ei pääse. Suurel Vennal oli ülekäigurajal (mida ta ise tähendusrikkalt kõigile kordas) puru silma läinud, mis kuidagi välja tulla ei tahtnud ning nii läksime veel silmaarsti juurde. Proua tohter eemaldas vilunult puru, väljastas poisile tema elu esimese digiretsepti ning peale apteegiskäiku saimegi lõpuks koju.

Järgmisel päeval – nii ma otsustasin – ma puhkan. Kõik sõltub muidugi, mida puhkuseks nimetada. Mul õnnestus mitte minna Suure Vennaga kohaliku korvpallimeeskonna sooritust. Samuti õnnestus vastu seista Väikevenna ettepanekule minna Juku poodi või vähemalt botaanikaaeda. Aga tuleb tunnistada, et pääsemine õnnestus ohtrate lubadustega tuleviku arvel.

Aga Jamie Oliverile – kes on üks Suure Venna kolmest lemmikinimesest* – vastu panna ma siiski ei suutnud. Nimelt vahetas möödunud nädalavahetusel Suur Vend oma ristiemalt sünnipäevaks saadud raamatupoe kinkekaardi Jamie Ameerika-raamatu vastu.

Noh, ma ütlesin muidugi kohe, et alligaatori sabalihaga retseptide järgi me täna midagi ei tee – aga Fiery Dan Dan Noodlesi valmistamiseks tuli ikkagi poodi minna. Toit oli ülimalt maitsev.

Suur Vend tegi süüa. Maitses absoluutselt oivaliselt

Rohkem ei juhtunudki midagi märkimisväärset. Kui välja jätta õhtune õunakook ning allakukkunud köögilamp. Viimane püsis juba pikemat aega üleval ausõnale toetudes. Ja see pole ju tänapäeval mingi eriline jõud.

Homme algab uus nädal. Suur Vend mängib sedakorda kooli võistkonnas jalgpalli. Särk ja tossud said juba kotti.

*Kes veel peale Jamie Oliveri sinna kuuluvad? Loomulikult Sergei Pareiko ja ta ise. Suurepärane kolmik!