Kehkenduse neli tehet – kiitmine, nahutamine, jorutamine ja pragamine

Möödunud nädalal oli palju eri ilmeid.

Päikesetõus möödunud pühapäeval. Ma ei tea, mis mõtted sinul, lugeja, seda nähes tekivad - mina igatahes läksin ujuma.

Näiteks üks päev, millel oli nii töö nägu ees, et ma ei jõudnud isegi Väikevennale lasteaeda järele. (Vanaema tõi ta ikka ära.)

Või siis üks teine, kui mul oli vaba aega rohkem, kuid suurema osa sellest ootasin ma kodus töömehi.

Reede õhtul vaatasime lastega Rapuntslit. Peen kompilatsioon viimaste kümnendite filmikunstist. Vettevajuv armastajapaarike nagu Titanicus, põgenemine mööda majakatuseid nagu tegi Johnny Depp Turistis, röövlikõrts nagu Kariibi mere piraatides, hobulausumine veel pealekauba. Sai südamest naerda (eriti Kõrreke) ja põnevusest küüned peopessa lükata (eriti Väikevend). Lõppjäreldus läbi Väikevenna suu: See varas ei olnudki varas, vaid ainult tavaline pätt! Niisiis – õnnelik lõpp, nagu võib järeldada.

Laupäeval sain jälle vastata huvitavatele küsimustele.

Väikevend: Emme, mis asja sul vaja ei ole – kas diivanit või pingviini?

Suur Vend: Emme, kui sa suvel Poolas käisid, kas sa Justina Kowalczykut ka nägid?

Suurele Vennale ostsime poest hundisussid ja punase mulinee. Nad hakkavad tööõpetuses kuuldavasti punast südant tikkima.

Lisaks sain teada, et trenni minnes on võimalik koju unustada ka käterätt. Seni teadsin, et saab unustada juukseharja ja trikood. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Hundijalgne. Õhtul lapsele head ööd soovima minnes oli päris naljakas vaatepilt - hunt on magama läinud ja jalad korralikult voodi ette asetanud.

Tänane äratus oli aga sootuks keset ööd – nimelt oli tütrekesel avaldunud kõhuviirus. Niisiis linad masinasse ja oksekauss voodi ette. Ühest asjast tundis Kõrreke tõsist heameelt – hommikul ei kutsunud keegi teda kaerahelbeputru sööma.

Igaks juhuks käisin hommikul lisaks apteegile ka toidupoes ja varusin külmkapitäie toitu – juhuks kui ka mina haigeks jääma peaksin.

Õhtu on veel ees. Paljugi, mis juhtuda võib.