Naiste- ja ilmaasjad

Pimedus teeb murelikuks. Nii vaatasin ma triviaalset (mis sest et Woody Allen,  või noh, pigem küll selle tõttu) filmi paljulubava pealkirjaga Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut. Loo moraal oli küll armas (õnne leiavad need, kes ei ole pettuse ega omakasu peal väljas), aga paraku ilmselt tegelikkuses mittetoimiv.

Ehh, ma ei tahtnud ju üldse sellest rääkida!

Täna sirvisin töö juures naisteajakirja. Mul jäi mitu asja meelde. Näiteks ütles lugupeetud näitleja, et tema meelest on poos, kui inimesed ütlevad, et neil ei ole teleka vaatamiseks aega. Tähtsate asjade jaoks tuleb ikka aega võtta. Tulin koju, jäin autoga lumme kinni, soojendasin kanasuppi ja paningi teleka mängima. Seal jooksis sama teleseep, mida ma mäletan, et mu ema vaatas üheksakümnendate algul. Lugu rääkis last ootavast abielupaarist, kes soovis väga poega, kuid lõpuks olid õnnelikud ka terve tütre üle. Muidugi käis asja juurde alatine filmisünnituste kaanon – selili lebamine ja punnitamine. Aga nüüd ei saa siis öelda, et ma poleks tähtsate asjade jaoks aega leidnud ja ei hoiaks kätt aja pulsil.

Ühel hilisõhtul tuli mu vanem poeg päris öösel mu selja taha, pani pea mu õlale ja küsis:

Emme, millal lõppeb pime öö?

Kui ma isegi teaks.

Siis ma ei olnud veel lugenud sealtsamast naisteajakirjast pärit aafrika tarkust:

Enne, kui ei ole juhtunud, ei ole mõtet närvi minna, ja kui on juba juhtunud, siis ei ole enam mõtet närvi minna.

Nii et mis selle pimeduse pärast ikka muretseda. Mõned näiteks arvavad hoopis, et Kõrrekese 13. sünnipäeva puhul tuleb see pidu üldse ära lõpetada. Pill tuleb ikka pika ilu peale. (See on üks õigemaid asju, mida mu ema on mulle õpetanud.)

Aga milleks siis ette muretseda?

Nagu lohutas filmiämm oma filmiväimeest: Cristal ennustas, et selle raamatu lükkab kirjastus tagasi. Edu tuleb hiljem. Kui mitte selles elus, siis järgmises.

Mõjub ju lohutavalt?