Kõnelused lastega unes ja ilmsi

Eile hilisõhtul tütrele peale peapesu lokipatse tehes tuli jutuks ka see, kuidas ta nädalavahetusel keset ööd haigeks jäi.

-Ja siis ma tulin sinu juurde ja ütlesin, et ma oksendasin oma linad ja teki täis, aga sina ei saanud algul midagi aru.

Ütlesid algul ainult midagi naljakat.

Mida siis?

-“Täpsusta, mulle, palun, mis asi see tekk on.” Aga pärast tõusid ikka püsti ja andsid puhtad linad ja teki.

(Ee… noh, tore ju, et ma lõpuks siis ikka aru sain, mis see tekk on.)

Täna Väikevennale lasteaeda järele minnes sattusime üheaegselt tema lasteaiasemu J emaga.

Tuli jutuks ummistunud lasteaiaparkla ning J ema täheldas, et õnneks elavad nemad nii lähedal, et saavad kelguga lasteaias käia.

Jah, meie elame N tänav 4, täpsustas J ise.

Väikevend autole lastitud, sõitsime sama tänavat mööda kodu poole. Kui ma ühel ristmikul kiiruse maha võtsin, küsis Väikevend abivalmilt:

Emme, kas sa otsid J maja? See oli number neli, tead, selline kolmnurk ja siis üks pikk kriips alla!

(Jah, Väikevend, kuidas ma küll päeviti ilma sinuta toime tulen?)

Õhtul sain ma siiski täiesti iseseisvalt hakkama rullbiskviidiga. Kõik lapsed sõid kiitsid (sageli tõmbab keegi ikka nina vingu) . No oli jah hea, vahele sai Nopri kirssidega jogurtit ja peale demerarat. Ning Väikevenda magama pannes sain veel kiita ilusate kõrvarõngaste eest. Asi seegi.