Uus raha, kurepesad ja olematu koer

Hindade täpne meelespidamine ei ole mul kunagi välja tulnud juba seetõttu, et mul ei olegi sellist päris kodupoodi. Suvel jalgrattaga käin küll piima ja leiva järel lähimas, aga kuna muul ajal sõidan igapäevaselt läbi terve linna tööle ja sealt koju, käin ma, olenevalt juba muudest asjaajamistest, umbes viies erinevas poes. Aga sellegipoolest on mul raske uskuda, et veisehakkliha maksis krooniajal 73 krooni kilo, nagu ta nüüd ümber arvutades tuleb.

Mõni hind on lihtsalt naljakas – nii maksis spordiklubi kuukaart nüüd 31.32.

Münte lugedes meenub kuidagi iseenesest lapsepõlv. Siis maksis ju näiteks piimapudel koos taaraga 28 kopikat, või 68, limonaad (koos pudeliga) 18 või 20, kõige kallim Eskimo jäätis 28. Kamašokolaad oli vist 16 kopikat ( ja seda kulus peale kooli nagu leiba, samuti nagu ka kurepesi, mille hind saja grammi kohta on mul meelest läinud, aga hästi odavad olid kooli vastas poes).  Kui ema või isa saatis poodi, võis tagasisaadud kopikad endale jätta.

Täna hommikul poest kuulsin tahtmatult pealt pensionieas abielupaari.

Mis sa seda raha ikka välja võtad, maksame parem kaardiga, ütles praktilise meelega härra.

Aga näha tahaks! ohkas proua.

Poest tulles keetsin suppi. Kui ma kontidelt liha puhastasin, ütles Vanem Vend:

No näed ise ka – kui meil oleks koer, ei peaks konte minema viskama, vaid saaks kondid talle anda!

Tõepoolest, kokkuhoid missugune.

Väikevend oli suuremaga nõus nagu ikka.